Ene Ergma: Meri on vorminud eestlase iseloomu

24. septembril toimunud Rahvusvahelise Merenduskonverentsi avakõne pidas Riigikogu esimees Ene Ergma.

Tegemist on parima mereteemalise mõtteavaldusega viimase kümne aasta jooksul, mille esitanud Riigikogu liige. Ja tuleb tõdeda, et ainsa kõnega, mis on mittemerelise taustaga poliitiku suust kõlanud. Kuna oma mõtteid avaldab riigi üks tippjuhtidest, siis sisendab see optimismi, et nüüd on merenduse teemal jää liikuma hakanud. Ootame parimat!


Ene Ergma: Meri on vorminud eestlase iseloomu

Eestis ilmselt ei leidu inimest, kes poleks kordagi rannas käinud ja merele vaadanud. Eesti on ju praktiliselt poolsaar, lisaks on meil veel rohkesti suuri ja väikesi saari. Seepärast on meri tuhandete aastate jooksul põimunud eestlaste igapäevaellu. Olgu siin nende sõnade kinnituseks möödunud aastal leitud paadi-matus Saaremaal Salmel.

Augustikuu viimasel laupäeval pärast päikeseloojangut süttisid Eestimaa randades sajad märgutuled.
Muinastulede ööl tullakse mere äärde, süüdatakse tuli – nii endast järgmiste tulede süütajaile märku andes.

Mere ääres lõkkeid süüdates tullakse justkui tagasi oma juurte juurde, tuletatakse meelde vanu aegu, mõeldakse oma kodumerele ja neile, kes on kaugel. Ja nagu kuulsime, ei süttinud märgutuled üksnes mererannas, vaid ka sisemaa järvede ääres.

Meri on vorminud eestlase iseloomu, meie arusaamu maailmast. Tasub vaid hetkeks mõelda, kui palju on mereteemat meie folklooris, muusikas, kirjanduses kujutavas kunstis. Inimene merel vajas orienteerumiseks taevakehi, sellest arenes välja terve teadusharu – meresõidu astronoomia. Rannarahvale olid tähed head tuttavad.

Kuid meri ei ole üksnes rikastanud meie hinge ja ilumeelt. Suurele osale rahvast on ta olnud toitja ema, kasin ja karm, kuid töökale ja julgele inimesele ka helde ja leebe.
Ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. XXI sajandil ei saa läbi enam eelmise sajandi teadmistega. Meri on hakanud inimestega suhtlema teises keeles. Ja seda uut keelt peavad õppima nii riik kui rahvas, olgu ta nii raske kui tahes.

Euroopa mõõtmes räägime sellest kui Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitikast, Eestimaal aga mõtleme paljude juba unustusse langevate oskuste taastamisest – rannaelu uutele alustele viimisest, vanade lautrite korrastamisest, sadamate ehitamisest ja laevade toomisest tagasi Eesti lipu alla.

Tänapäeva meremeestel on juhtlause – Safety at first. Turvalisus tuleb tagada nii inimestele, alustele kui ka keskkonnale.
Ja vaatamata lausa fantastilistele saavutustele selles valdkonnas, jääb meresõidu julgeolek endiselt aktuaalseks.

Kui varasematel aastatel olid mereõnnetuste peamised põhjused ilmastikuolud, laevade navigatsiooni- ja konstruktsioonivead, siis nüüd hakkavad enam mõju avaldama ka terrorism, kaaperdamine, relvastatud röövid, narkootikumide ja illegaalide vedu.

Veerand sajandit tagasi hukkus maailma kaubalaevastikus keskmiselt seitse laeva tuhande kohta aastas, nüüd on rahvusvaheliste pingutuste tulemusel vähendatud see arv kaheni. Kuid ka seda on palju.

Rahvusvaheline Mereorganisatsioon rõhutab, et meresõidu ohutus vajab turvalisuse tagamise kultuuri. See saavutatakse meeskonnatööga, mis omakorda koosneb üksikliikmete kompetentsusest, taiplikkusest, väärtushinnangutest, mõtteviisist, käitumismaneerist.

Eestis ei tundu sel alal suuremaid probleeme olevat: meremeeste ettevalmistus on rahvusvahelise mõõdupuu järgi heal tasemel, meie uued reisiparvlaevad seisavad merespetsialistide koostatud ohutuse edetabelites esimeste seas. Vähemalt lähiaastatel on Eesti laevanduse eeliseks ka see, et siin töötavad enam-vähem ühesuguse koolituse ja kultuuritaustaga inimesed.
Laevandus algab reederist ja kõige rohkem muretseb meresõidu ohutuse pärast laevaomanik. Äritegevuse aluseks on ju ettevõttes töötavad inimesed, selle tootmisvahendid ja toodang ehk meremehed, laevad ning last.

Mida rikkam on laevaomanik, seda paremaid ja turvalisemaid laevu suudab ta endale muretseda. Ta teeb seda esimesel võimalusel, et suurendada ettevõtte tulusid. Kahjuks on enamus Eesti lipu alla jäänud kaubalaevadest küllaltki eakad. Vana laeva on aga kahjulik pidada, sest uue aja turvanõuded ning keskkonnakaitseseadmed maksavad mõnikord rohkem kui alus ise. Lähiaastatel loobutakse neist nii või teisiti.

Seega tuleb kõigepealt selgeks vaielda tähtis küsimus, kas Eesti vajab laevastikku või mitte. Mis on selle hind, kasu meie riigile? Mõnel pool avaldatud arvamus, et Eestil kui väikeriigil ei ole üldse vajagi nii kapitalimahukat ala nagu laevandus, on ilmselgelt väär. Eriti kui vaadata üle lahenurga laevanduse suurriigi Ahvenamaa poole. Peame selgusele jõudma, milline on riigi roll laevanduses, kuidas kindlustada konkurentsivõime nii, et tõuseks merenduse roll Eesti majanduses, teenistus jääks riiki ning meremees leiaks oma lipu all tööd.

Riik peab kindlustama meie vetes aastaringse ohutu meresõidu. Sellega on arvestanud ka ettevõtlus, kogu majandus. Kuid väitlus uue jäälõhkuja ehitamise teemadel käib aastaid, on valminud mitmeid projekte, aga paberitest kaugemale pole me jõudnud. Kas jäämegi teistest sõltuma? Ja raske raha eest tullakse appi ikka alles siis, kui koduvetes jõudu üle jääb.

Eesti rannikud on mitmel korral saanud kahjustada õlireostuse läbi.
Õnneks küll mitte eriti raskelt, kuid siiski. Nagu näitab praktika tekib pärast õnnetust ametkondade vahel algul väike segadus nagu mõni aasta tagasi Loode-Eesti ranniku juhtumiga seoses, siis räägitakse natuke aega valmisolekuvajadusest ja seejärel kaob kõik jälle unustusehõlma. Aga kas ja kui suurel määral oleme valmis hakkama saama suurõnnetuse korral? Vaevalt, et sellele küsimusele suudab keegi adekvaatselt vastata. Samas peab meenutama, et tankerite arv Soome lahel on viimase kümne aasta jooksul kasvanud neljakordseks.

Kuid me ei saa enam olla ülemäära kriitilised valitsuse aadressil, kuna viimastel aastatel on toimunud muutused. Mul on hea meel, et valitsus on heaks kiitnud majandus-ja kommunikatsiooniministri ettepaneku koostada Eesti merenduspoliitika arengukava, mille väljatöötamises hakkavad osalema kõik ministeeriumid.

Loodan, et merenduskoja esitatud ettepanekud saavad selle töö käigus arvesse võetud ning kaua oodatud ning nüüd viimaks kirja pandav strateegiline raamistik pakub hea võimaluse merenduse tuleviku kujundamiseks.

Sel aastal võttis Riigikogu vastu uue sadamaseaduse, mis reguleerib sadama rajatiste ehitamist. Riigikogusse on jõudmas merre ehitamise seadus. Eile leidsime majanduskomisjoni esimehega, et merenduspoliitika arutelu riiklikult tähtsa küsimusena võiks tulla Riigikogu suurde saali Riigikogu kevadistungil. Mõelge, mida Riigikogu saalis toimuvale arutelule tuua.
Need on väikesed, kuid olulised nihked, mis on merenduse küsimustes toimunud.

Soovin teile palju edu tänasel konverentsil!

 


Konverentsi ülejäänud materjalid: 

Allan Kiil – Läänemere lähimerevedude konkurentsivõime

Dimitri Kuboskin – LAEVAEHITUSE JA –REMONDI ARENGUSUUNAD NING PERSPEKTIIVID

Eero Pärgmäe – Merenduspoliitika arengukava koostamise hetkeseis

Hakan Friberg – IMO decision on Sulphur in Marine Fuel

Heldur Vaher – Sillamäe Sadama arengusuunad ja perspektiivid

Jüri Nuut – Merenduslik õigusruum Eestis 2009

Peter Bjerregaard – DENMARK AND SHIPPING

Toivo Ninnas – Navigare necesse est

Merenduskonverentsist ülevaade ka Kuku raadio Meretunnis.

Mairold

meremees ja sulesepp

2 thoughts to “Ene Ergma: Meri on vorminud eestlase iseloomu”

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.