Kas kaotasime laeva või inimesed?

Meenutades üheksakümnendate aastate ajalehti ja tolleaegse eliidi retoorikat ja suhtumist, siis mis kõigepealt meenub? Mida me 1994. aastal kaotasime? Esimene pähetulev vastus: laeva! Laevaliini! Eesti laevanduse uhkuse ja lipulaeva! Leinasin ka ise toona meie valget laeva.

Ja see laeva kaotuse jutt jätkub siiani. Ikka arutletakse, kui palju metalli merepõhjas lebab ja kui palju betooni oleks vaja olnud, et seda kinni katta. Kui palju majanduslikku kahju me saime ja kui palju naaberriikide usaldust kaotasime. Kui palju me oma mainet kaotasime jne. Kuidagi külm foon…

Töötasin mõnda aega tüürimehena laeval, millel oli rootslasest kapten. Väike veider ja muhe vanamees oli. Eestlastest meeskonnaliikmetega tal eriti head kontakti polnud, aga suhted ei olnud ka pingelised, kapten vihastas harva. Igaüks ajas laevas oma rida ja põhiline oli, et koostöö sujuks. Pärast seda, kui Rootsi meediasse jõudis uudis, et Eesti reisilaevaettevõte võib Silja Line'i üle võtta, oli kapten paar päeva üsna sõnaaher.

Ja kui siis tüürimeeste hulgas tuli teema jutuks, vaatas kapten meile põlevate silmadega otsa ja sisistas läbi hammaste: "Eestlased – nendest ei saa üle ega ümbert!" Hiljem rääkis laeva vanemmehaanik, kes oli samuti rootslane ja kapteni kauaaegne sõber, meile, et Estonia hukkumisel oli ka meie kapten tuttava inimese kaotanud.

Sellega avanes mu jaoks õnnetuse inimlik mõõde. Meil oli vaatamata omavahelisele konfliktile see mure ja mälestus ühine. Õnnetus oli lõpetanud mitmesaja inimese elutee, küsimata rahvusest. Adusin sel hetkel, et eelkõige olid ju inimesed need, kelle kaotasime. Ja sel puhul ei ole tähtis, kelle laev ja kelle lipu all sõitis.

Estonia Mälestusmärk Tallinnas Foto: Marina Puškar, Postimees

Võrrelgem kummagi riigi pealinnades asuvaid mälestusmärke, mis laevaõnnetuse meenutamiseks püstitatud. Tallinna vanalinna veerde, mis ei ole isegi mitte mere ääres, vaid elava liiklusega tänava lähedal, on püstitatud suursugune taies laeva hukkumise meenutamiseks. "Katkenud liin". Teos sümboliseerib katkenud laevaliini ja inimene tunneb end selle juures väikesena. Ajalehtedes on kirjutatud selle sodimisest, noorte joomisest sellel istudes, aga ka sellest, et mõnel aastal on riigi esindusorganid unustanud mälestusmärgile lilled või pärja saata… Ka on Mark Soosaar avaldanud nördimust selle taiese hämmastavale sarnasusele ühe Venemaal asuva monumendiga "Katkenud ring", Soosaar arvas, et ilmselt on tegu mälestusmärgi rajaja piiratud silmaringiga. Samuti on avaldatud arvamust, et enne praegust sealkohas asuv valge rist oli inimestele südamelähedasem.

M/S Estonia memorial in Stockholm, Sweden. The memorial i situated near the Wasa-museum, nest to Galärkyrkogården. Foto: Tage Olsin, Wikipedia

Stockholmis Djurgårdenis on mälestusmärk koht, mis on rajatud kadunud inimeste meenutamiseks, omaette olemiseks. Lihtne kolmnurkse plaaniga kivimüür inimeste nimedega, keskel kasvab puu, on Wasa-muuseumi lähedal. Kolmnurkse plaani avatud nurk vaatab lahe poole.

Juba mälestusmärkide autori ja tellijatest püstitajate erinev hoiak on omamoodi märgiks, kes mida kaotas. Samuti on inimlikkuse mõõte erinevuse tunnuseks see, et rootslased teavad täpselt, et meres kaotas elu 852 inimest, aga meil räägitakse siiani valdavalt "umbes 800-900-st hukkunust".

Miks on suhtumine nii erinev? Kummas riigis rohkem kaasmaalastest hoolitakse?

Kui pärast tormi paat meestega rannakülla ei naase, ei tähenda see seda, et kalapüük selles kandis lõpeb. Ikka minnakse uuesti merele, et elatist teenida. Lüüakse selg sirgu, kuigi mure on hinges nii minejatel kui saatjatel. Aga mereta ei saa, meri on osa meie elust. Nii võitude kui kaotustega. Ja inimestega, meie endi lähedastega.

Estonia memorial place in Stockholm

The Estonia memorial place is in Stockholm in behind the bridge at the back of the Vasamuseums Vasamuseet and stands beside the cemetery , which is dedicated to the sailors. It was sketched by the Polish artist Miroslaw Balka (*1958 in Warsaw), realized afterwards in co-operation with landscape architects and inaugurated on 28 September 1997. The way, which along-leads at the Vasamuseums Vasamuseet, serves as entrance.

The national monument represents the nose of a ship, which opens to the sea bay .

In the midst of a triangular gravel surface with in each case 11 m side length stands an old elm tree, whose trunk is closely at the soil enclosed by a metal ring, on which the accurate position of the wreck of the Estonia is engraved. The gravel surface is enclosed by three 2.50 m high granite walls, which release the view of the sea bay . The grey granite walls call the names of nearly all drowning in alphabetical order on the inside. Between the registered names some places remain empty, because the survivors did not permit the name entry. Occasionally bouquets on the soil, which were mourning laid down of, lie.

To the left of the Estonia memorial place a Gedenktafel is in Swedish language at the stairs to the cemetery.

 Stockholm Estonia Memorial Foto: Otto de Voogd, 7is7.com

Because of the Estonia memorial place gave it to controversies between the members and the national art advice. The members complained of that the art advice took part them not in the decisions, rejected and the survivors to the inauguration celebration did not invite the draft of a survivor. In these controversies it became clear that the national monument had been established not for the members, but for the Swedish people and for future generations.

Miroslaw Balka had submitted first another draft for the memorial place, with which the names of the drowning on 0.92 m broad and should be registered to scarcely 80 m long white cement way, to that in of a putting on bar of the sea bay to a hill would drive up and the whole year over the human of 37"° C kept should. Above on the hill Miroslaw Balka wanted to place as on a ship deck two chairs beside a ship chimney, from which one could hear the noise of the sea, since the 1.80 m high chimney should be connected by an underground tube with the sea.

This draft was rejected by the members; they would have felt it as indications of the Verachtung, if the visitors of the memorial place would step the names of the drowning with feet, engraved on the narrow way.

Source: economy-point.org

Mairold

meremees ja sulesepp

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.