Oma nobedal intervjuul räägime Amserv Toyota tiimist MM’il, kus sõidad roolis, kas tulemus tõi rõõmsaid või vastakaid tundeid?
JR: Pigem ikkagi oli see võistlus täis häid emotsioone ja tegelikult kuuest võistluspäevast viis olid igati kordaläinud ja sellega võime kindlasti rahule jääda. Viimane päev ei läinud päris ootuspäraselt. Juhtusid tõesti mõned asjad ning kahjuks viimasest sõidust ei saanud tehnilise probleemi tõttu üldse osa võtta. Aga muidu läks võistlus igati korda ja suutsime terve nädala hea emotsiooniga purjetada ja pigem võime ikkagi tulemusega rahule jääda .
KH: Kui sa tavaliselt purjetad skiffe, siis nüüd, avamerejahti – mille poolest stardid erinevad? Paistis, et osad nagu laperdasid seal stardiliini taga, teised läksid hooga. Milline sinu käekiri on?
JR: Start ongi minu jaoks üks kõige keerulisem asi, just sellepärast, et see erineb minu enda skiffi paadist väga palju. Just see startimise viis. Kui svertpaadiga valime koha ära, seisame ja kiirendame alles 15 sekundit enne starti, siis kiiljahiga hoo kogumine võib võtta paar minutit isegi, ehk päris nulli kiirust lasta ei tohigi. Tunnen, et mul endal on seal veel väga palju arenguruumi, aga MM’il pigem enamik startidest läks ikkagi korda.
Jah, eks nad on massiivsed, inertsi peab käimas hoidma, muidu, kui hoog liiga ära sureb, siis enam käima ei tõmba.
KH: Aga kas see, nagu nendel pikkadel sõitudel, see on nagu üsna erinev sellest, mis sa oma põhivõistlustel teed, mis see on, mis nagu käimas hoiab?
JR: Meie tiimis kindlasti meeskonnavaim, mis on ääretult heal tasemel, sõltumata tegelikult ilmast, tulemusest, konkurendist, ükskõik millest muust, sest üldine suhtumine ja hoiak on meie tiimis kogu aeg väga hea ja see on ka üks põhilistest põhjustest, miks ma just Amservi tiimiga olen soovinud ennast siduda. Pikkadel distantsidel samamoodi – visatakse nalja ning olgu ükskõik kui külm või väsinud olek, siis meeleolu on meil ikkagi hea.
KH: Millega te energiat üleval hoiate, näiteks pika avameresõidu 19. tunnil, kui koidab ja on väga külm?
JR: Eks riietumise peale mõtlesime ja sellest ka rääkisime. Külma sisse lasta ei tohi. Ja loomulikult ka söögivarud olid arvestatud vastavalt sellele, et pigem sööme üle, kui alla – see hoiab käimas.
KH: Rajasõitudes, on kiired manöövrid, meeskonnatööst rääkides, kui palju see erineb sellest, mis sa vennaga teed, halsid ja muud manöövrid, kuidas on suure meeskonnaga, mis on plussid-miinused?
JR: Jaa, suure meeskonnaga, ma pean isegi hetkel vabandama, ma tahtsin mõnes olukorras manöövrit liiga kiiresti teha ja suure meeskonnaga aega valmistumiseks on vaja palju rohkem, kuna neid lülisid ehk inimesi, on niipalju rohkem ja kõikidel on vaja läbi mõelda ja kiiresti veel enne läbi rääkida, kui manööver toimub. See on kindlasti suur asi. Kuna 49er’iga purjetame Henriga kahekesi, siis seal piisab paarist sekundist hoiatamisajast ja juba on manööver tehtud. See on kindlasti suur erinevus, sest jahiga suures koguses manöövreid loopida ei ole väga mõistlik. Kuna jällegi, see raske jaht, tema käimasaamine võtab aega. Eriti vaiksemates tuultes, seda oli näha – need, kes hakkasid liiga palju manöövreid tegema, kohe hävisid.
KH: Milline Eesti meeskond või milline meeskond MM’ilt sulle silma jäi, et Vau! – tahaks nende moodi olla?
JR: Ma pigem tahtsingi, ja tagantjärele tahangi ka, sõita selles tiimis, kus meeskonnavaim on sellisel tasemel, nagu ta meie tiimis oli. Ma tegelikult ei vahetaks oma tiimi mitte ühegi muu vastu.
JR: Kuidas tundus poodiumiseltskond?
JR: Eks muidugi need, kes seal häid tulemusi noppisid, on kindlasti väärt oma kohta, igas mõttes. Nad on kindlasti palju trenni teinud, palju vaeva näinud. Ka panustanud jahi ja meeskonna arengusse hästi suurelt. Selles mõttes nendelt mitte midagi ära kindlasti ära võtta ei tohi ja suur kummardus nende ees.