Ratastool jäi kaile, sest purjed viivad merel edasi

Tekst: Silvia Viidik, ratastoolikasutaja ja blogija
Fotod: Aivo Kallas

Laupäeval toimus Lennusadamas taas erakordne purjetamisüritus erivajadustega inimestele,millest võttis osa  aastatagusega võrreldes oluliselt rohkem erivajadustega inimesi ja laps ning lisaks vägivalla all kannatanud naisi-lapsi, just neid, kelle heaolu eest vaja tugevalt seista.

Särav, tõelisest energiapommist korraldaja Külli Haav oli  ilmselgelt kindlalt nõuks võtnud iseenda ületrumpamise, sest üritus oli tõepoolest mitu kraadi vingem aastatagusest muinasjutuliselt lummavast päevast ehk areng on olnud tugevalt tuntav.

Telepaatiliselt tundis seda aastatagusest tähelepanuväärselt suurem hulk erivajadustega inimesi ja arvukalt raske saatusega lapsi, keda see tunne lainte ja tuulte toodavat rahu ja vabadust nautima oli meelitanud. Enne algust rääkis lõunamaiselt särtsaka avatud loomuga kreeklasest parapurjetamise treener Iakovos Kikianis vahemereliselt lõõmava päikese kohta, et tunne on väga kodune: “Tunnen end nagu kodus, sest ilm on sama, mis Kreekaski, ainult 40-kraadise kuumuse asemel paitab Tallinnas põski pehme mereline tuuleke”. Ei tea küll, millega Külli ilmataati veenis, aga mingil imekombel said kõik purjetada pilvitu, päikeselise taeva all vanniveetemperatuuril vahemerelistel lainetel. Päikest ja suve selle parimas tähenduses oli küllalt, et iga päevitushimuline sai lubada veeäärsel päikesel oma jume mitu tooni tumedamaks maalida.

Kuna õhtujuhiks oli tsirkusemaailma vaieldamatu tähtartist, Vello Vaher, olid osalejad tunnistajaiks päris esmakordsetele, vaatajail jäsemetes valuaistinguid tekitavatele kehaväänamistele ja jôunumbritele, mis Supermanigi südamesse mitu jõulisemat sorti kadedusenooti tooks.

Purjetada võis mitmel korral, kui vaid tahtmist oli end vabanenud paati munsterdada rääkis ratastoolist purjekasse ümber istunud Silvia Viidik. “Esimese purjekasõidu tegin mina juba aasta tagusest tuttava kapteni, Uko Tiidemanniga, kes tõmbas õige tuulenurga leidmisel punni ka lisapurje, kennakeri, mille ülesandeks on tõelised kiirused lauale tuua. Taaskord sain võimaluse manöövriteks, nii halssideks kui pautideks, aga ka purjeka talitsemiseks ähvardavamate lainete ilmnemisel, mil kapteni purjede soote vajaliku tuulenurgaga sobivaks tõmbas. Väga meeleolukas sõit selle soolase, tervendava mereõhu käes finišeerus sadamakail mitte liiga kiiresti ega mitte liiga aeglaselt. Pärast sain kosutuseks peale ampsata Mamma võileiba ja pannkooki,” kirjeldas blogija, kes ise peale rolleriõnnetust ennast uuesti üles töötamas.

Kai peal oli suur inimsumm, kelle hulka kuulusid nii purjekasõitu ootajad, nende lähedased, abistajad ja korraldusmeeskonna võidukas  liikmeskond.

Ühel hetkel otsustas ka õhtu nael Vello Vaher osalejatele näidata, mida üldse tohib vettehüpeteks nimetada. Rõhutades tungivalt, et seda tohib proovida ainult väga sügavas vees, tegi ta baleriinide arsenali kuuluvad liblik-kerged piruetid ja maandus vete embusse igat sorti saltodega, mida vaataja vaid ette kujutada oskaks.

Sellega ei olnud minu purjetamised veel kaugeltki läbi – sain võimaluse sõita ka Tallinn SARi enamasti päästeüksustel kasutatava kiirkaatriga, millel võtsime merel tooremaid kurve ja mängisime paadi teistest märksa jõulisema kiirenduse ja kõrgema lennuga laineharjadel. Rahulikumatel puhkehetkedel lennukast kiirusest rääkis kapten Jako Vernik meile erinevaid merelugusid ning jagas vanade merekarude tarkusi. Sõidu lõpuosas sadama rahulikul veel seilates rääkis ta meile merehädalistest ja nende ellujäämisvõimalustest: “Kõige tähtsam on mitte kaotada usku, et sellest eluga välja tuled – siis on vôimalus ellujäämiseks.”

Imelikul kombel rääkis ta tõe, mis kehtib ju ka taastujate kohta – kes liiga palju “reaalsusele” otsa vaatavad, taastuvad vähetõenäolisemalt ja läbivad emotsionaalses môttes ebamôistlikult raske taastumistee. Usk imelisse tulevikku tõstab meeli ja tuletab kehale meelde, kuhu jõuda on vaja.

Meile tervitussõnu saatnud abilinnapea Vadim Belobrovtsev sõnul on erivajadustega inimeste heaolu talle tähtis ja ta julgustab ettevõtlikkust: “Ma tõsiselt imetlen teid kõiki, kes te saatusest ja takistustest hoolimata näitate sellist indu ja tahet merele minna, mis paljudele eeskujuks. Olen teie poolt ja soovin ikka head pärituult kõikidesse tegemistesse. Samuti tahaks linna nimel teha suure kummarduse korraldajatele – Külli Haavale ja tema meeskonnale, kes juba mitmendat aastat järjest oma tänuväärse tööga toovad erivajadustega purjetajatele rõõmu ja positiivseid emotsioone, mis on täiesti hindamatu.”

Erilisi Purjetajaid toetavad Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Tallinna linn, kosutust pakkusid Mamma ja A.Le Coq ning tehnilist tuge Eesti Jahtklubide Liit, parapurjetamise sporti toetab Eesti Paralümpiakomitee.

Lisainfo
Külli Haav
parapurjetamise projektijuht

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.