Kui lennusadamas on õppelaev, mis ei ole paar aastat merel käinud, siis sealsamas paiknevale teaduslaevale Salme tegevust jagub ja see käib merel pea iga päev. Igati tervitatav!
Merehariduse jaoks ette nähtud laev kiratseb, teaduslaev on vägagi elus. Viimane sai hiljuti 20 miljonit uuendamiseks. Mõlemate omanik on kaude haridusministeerium (Kuigi Kristiinat enam laevaregistrist ei leia). See järjekordne näide Eesti merenduspoliitikast, kus merendust ei käsitleta terviklikult. Ega teadlased ise Salmega navigeeri, selleks on vaja merekoolist tüürimehi. Aga millega noored tüürimehed navigeerimist harjutavad enne, kui Salme pulkade taha lastakse?
Foto: Andres Jagor
Merenduspoliitika mannetust näitab ka see, et riigil puudub saartele ühistranspordi korraldus. Inimesed elavad saartel, riigi poolt on mõnel pool isegi sadamad rajatud, aga edasi vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Järjekordne segadus uue laeva toomisega Prangli liinile. Ruhnu uue laeva ümber käib ka tants juba pikemat aega (Laeva otsimine, vastukaja). Ja ega laevaühendus teistelegi väikesaartele rahuldava tasemeni küündi.
Ja kummaline on ka riigi prioriteetide seadmine. Kui majanduskriisi hakul loobuti mitmeotstarbelisest reostustõrjevõimekusega jäämurdjast, kui teisalt hakati korraldama laeva tellimist, mis on reostustõrjeks ja jääklassiga. Vahe vaid sellest, et jäämurdja oli plaanitud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvesse, teine aga keskkonnaministeeriumi omasse…
Iga merendusega seotud probleemi käsitletakse riigi tasandil üksikjuhtumina. Kaua veel? Eestil on vaja ühtset riigilaevastikku.
One thought to “Üks käsi ei tea, mis teeb teine”