Järgnevalt Rootsi laevandusajakirja Svensk Sjöfarts Tidning peatoimetaja arvamuslugu jaanuarikuust.
________________________________________________________________________
Alanud aastal on eeldusi saada Rootsi laevanduse jaoks saatuslikuks. Stsenaarium, milles Rootsi lipuga kaubalaevastiku lammutamine kogub kõvasti kiirust, ei ole absurdne, ning seejärel hakkab kaubalaevastik Rootsi registris põhimõtteliselt koosnema mingist arvust parvlaevadest, mis on peamiselt välismaises omanduses. Meil jäävad alles laevafirmad ja tugiteenused, kuid klaster hakkab kindlasti pidevalt vähenema – kui midagi ei juhtu.
Nüüd on infrastruktuuriminister Åsa Torstensson jälle lubanud uusi võtteid Rootsi laevanduse tugevdamiseks. Siin hakatakse välja selgitama, uurima, laevu kaldaelektrile lülitama, lähimeresõitu panustama, reegleid lihtsustama, kulutusi vähendama ja inimesi tööle võtma. Ta ei suuda siiski rõhutada Rootsi laevanduse tähtsust Rootsi jaoks – see on väga peen mokalaat, aga tegelikus töös pole seni eriti midagi näha. /…/
Küsimuse mahamatmine on nimelt täpselt see, mida valitsus on teinud.
On lisatud uuringuid, mida esitatakse pärast valimisi. See loob laevanduses loomulikult suure ebakindluse.
Neid võib kavas olla esitleda täiesti uuele valitsusele, mis ei tunne mingit vastutust selle eest, et uuringuid oleks rohkem. Kui praegune valitsus jätkab, miks peaks neid usaldama järgmisel valitsusajal?
Nii enne kui ka pärast valimisi on valitsuskoalitsioon mitmel puhul lubanud tonnaažimaksu sisse viia. Seda “valmistatakse ette Riigikantseleis nii kiiresti kui võimalik, kuid vältides nende tähtsate maksuküsimuste segamist, mida peetakse prioriteetsemaks,” kirjutab valitsus otsuses konkurentsieelduste uuringu kohta Rootsi lipu all.
Igaüks võib ise arvata, kui suur on võimalus või risk, et üles kerkib uusi maksuküsimusi, mida peetakse tähtsamaks pärast valimisi, kui praegune valitsus peaks jätkama, ning et laevandus on seetõttu jätkuvalt küsimus, mis maetakse mingisse lauasahtlisse valitsushoone keldris.
Üks uuring peab vaatlema, millises osas võib laevaülevaatuse Transpordiametilt üle anda klassiühinguile, et tegevus oleks efektiivsem ja reedereile vähem kulukas. Otsus selle uuringu jaoks paneb vähemalt mind kulmu kergitama. Valitsus on andnud uuringuks terve aasta, kuigi seda saaks teha tunduvalt kiiremini. See ei käsitle raketiteadust, vaid käib rahvusvaheliselt sisseseatud reeglistiku kohta, milles enamikul tõsistel mereriikidel on tunduvalt suuremal määral edasi delegeeritud kui Rootsil. Tuleb vaid naaberriikidelt õppida.
Rootsi kaubalaevastiku jaoks hakkab aeg otsa saama. Palju räägitakse maksudest, tasudest ja reeglistikust, kuid eduka merenduspoliitika põhieeldused on hoiak ja suhtumine.
Rootsi peab otsustama, kas meil on laevandust Rootsi lipu all või pole seda. Kui vastus on ei, siis ei pea rohkem midagi tegema, see laheneb ise, kui laevad lipustuvad välja. Kui vastus on jaa, siis tuleb valitsusel lisada kiirust, et muuta mokalaat tegudeks. Laevandust on uuritud pikuti, põigiti ja sügavuti. Me teame, kus probleemid on ja me teame, milliseid tegusid on vaja. Meil pole vaja rohkem mõraseid sõnu ja uuringuid, nüüd on vaja tegutseda.
Rolf Petrén Nilsson, peatoimetaja
Svensk Sjöfarts Tidning 2010, nr 1, juhtkiri
Lühendatult tõlkinud Madli Vitismann