…tta kah

Kunagi nõuka aja lõpul, 1987. aastal, joonistas Priit Pärn karikatuuri, mis lõi laineid kuuendikul maakerast. Selle joonistuse tagamõtet ja sõnumit on mitmeti tõlgendatud ja seletatud, kuid tänagi vaadates leiame selle üsna aktuaalse olevat.

Mina mäletan niipalju, et nii mina kui minu vanemad, kes sel ajal Saaremaal kolhoosis töötasid, seostasime karikatuuri selleaegsete suurte põllumajandusettevõtetega. Kõige paremini iseloomustaks seda sel ajal käibel olnud ütlus: tootmine siia, solk jääb siia, liha rändab suure kodumaa pealinnadesse.www.sirp.ee

Pildi leidsin siit: www.sirp.ee.

Tänase uudise taustal (reostus Muuga söeterminalis) meenus see karikatuur taas. Vankris istuva Suure Venna asemel on nüüd Omanik, kellel meie maast samuti ükskõik. Hoolimatus lokkab.

Tegelikult ma juba pikemat aega sellele joonistusele mõelnud. Peale mitmeid uudiseid merereostustest, õhusaastatusest ja põhjavee rikkumistest. Meie majandus kasvab hirmsas tempos, aga paistab, et sellel on ka negatiivseid mõjusid. Kas me oleme majanduskasvu nimel kõigeks valmis? Transiit las kasvab ja kasvab, kuid riskid on ebapiisavalt maandatud. Piltlikult öeldes naftatransiidi miljonitest tonnidest tilgub mingi osa ka meie territooriumile maha.

Au päästeteenistusele ja piirivalvele, kes riigipeade põikpäisusest hoolimata midagi suudab ette võtta, aga karta on, et nende jõuvarud on viimse piirini viidud.

Seni aga las majandus õitseb. Peale meid tulgu või veeuputus. Reostatud vee uputus. Paistab, et meie järeltulevastele põlvkondadele ei mõelda. Hakka või roheliseks. Vihast roheline olen vist juba niigi.

Mairold

meremees ja sulesepp

5 thoughts to “…tta kah”

  1. Kuigi ma üritan olla apoliitiline, siis roheliste erakonnaga võiks isegi liituda. Veedan looduses nii palju aega, et olen nõus selle eest küll võitlema kuidagi.

    See mentaliteet, mis praegu majandusarenguga seoses on, on küll masendav. Ja reostuseid-õnnetusi on juba nii tihti (õigem oleks vist pidevalt), et kardetavasti ei pööra keegi neile varsti tähelepanu ja inimestes hakkab kaduma harjumus minna igal hetkel suvalisse randa/metsa. Nõukaajal seda ju ei lubatud, nüüd on 15 aastat olnud võimalik ja inimesed on uskumatult kiirelt sellega ära harjunud.

    Kas nüüd on järgmised 50 aastat vaja, kui randa ei saa minna, enne kui aru saadakse?

    Õnneks on alati sellised targad mehed nagu Reiljan, kes näevad asjade käiku ette. Kuna Eestis ei kannata enam loodusesse minna, siis käivad Aafrikas jahil?
    http://www.postimees.ee/190406/esileht/siseuudised/198629.php

  2. Jaa-jah. Selle mehe nime ei tahaks enam suhugi võtta. Siin on see hoolimatus, ükskõiksus ja ülbus, mis meie valitsejate hulgas valdav. Siit algab ka tavakodanike käegalöömismeeleolu ja apaatia. Arrogantsus ja mis kõik veel. Millele Oja Pets juba mõnda aega tähelepanu pööranud on. Ülbus ja vastutusest möödahiilimine lokkab üleval ja ajab juuri alla. Kelle maal ja kelle kodus me elame?

  3. Runner4 põhjaminekut venelaste juhitud karavanis taustaks seades ja Pärna pilapildile mõeldes, kujutlen end vaimusilmas venelasena mõttetid mõlgutama neil alustel; “üks romu uppus, sitta kahh; — ega need eestlased/fritsud nagunii meile midagi teha ei saa.

  4. :) Siis on joonistusel ikkagi me Suur Vend! Ei saa ümbert ega üle. Aga tegelt ei tahaks alahinnata naabri panustamist keskkonnakaitsesse, tehnikalt ajast vast natuke maas, aga nõuded ranged. Ja tahe paistab ka olevat – koostööd teha (simulaatorite programmides jms).

  5. Aasta-poolteist hiljem olud hoopis teised.
    Peale pronksiööd võidab muidugi meie looduslik keskkond ja riskid vähenenud: sadamates naftatankereid vähem ja raudteel suured naftaešelonid on kokku kuivanud.

    Reiljani jahilkäik on ka hoopis uuemas valguses paistma hakanud.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.