Naftareostus. Kelle süü?

Öeldakse, et õnnetus ei hüüa tulles, aga praegu on tegu juhtumiga, mis lausa karjus aastaid. Isegi varasemast ajast, kui Muuga sadamas Alambra lekkis. Siis ei õpitud, nüüd on tagajärjed käes. Tekkinud segadus on väga masendav. Arvestades kriisi tõsidust ja ka seda, et aastaid on reostuse ennetamise ümber jahutud, on see piisavaks põhjuseks, et kellegi pea peab langema. Ja ärgu hakaku hr. minister väitma, et tema ei vastuta. Vastutus kipub hajuma ja lõpptulemusena langevad väikeste tegijate pead, nagu ikka. Mõelgem kõikidele juhtudele, mil kõrged riigiametnikud on pidanud tagasi astuma. Igaühele meenub vähemalt kolm juhtumit. Ja võrrelge nüüd praeguse olukorraga. Minu arust peaks pakul olema isegi peaministri pea. Väga rumal on süüdistada Piirivalve merepäästekeskust, mille töötajad on mitmeid aastaid nullist saia püüdnud teha olukorras, kus riigi rahaline tugi on pea olematu. Kogu päästeteenistus kiratseb ja merepääste on hoopiski piirivalvele kaela määritud, mis pole üldse nende esmane ülesanne. Piirivalvet ja merepäästet koos võib ette kujutada küll, aga reostuse ennetus ja tõrje on midagi muud. Seda imelikum on ministeeriumite rünnakud piirivalve suunas, kui rünnatava võimalused end kaitsta on piiratud (tegemist on ju militaarasutusega). Kas piirivalve on süüdi, et ei saa teha mereseiret iga päev? Kas piirivalve on süüdi, et neil on praegu vaid üks kopter alles?

Kui rääkida ennetusest, siis meenub eelkõige mereakadeemia. Rahvusvahelises koostöös loodud simulaatoriga, millega harjutatakse koostöö koordineerimist naaberriikidega. Ei ole kuulnud, et selles projektis osalenuks keskkonnaministeerium… Kahju ainult, et rahvusvahelise projekti valmimisel reaalne elu liigagi kiiresti peale lendas.

Nii, et infosulg ja -kanalite ummistumine, aastaid kestnud tegevusetus, süü teiste kaela ajamine peaks olema piisavaks põhjuseks, et tagasi astuda. Pealegi vastutavad ülemused oma alluvate eest. Hr. Reiljan peaks politsei juhtumitest õppima, kuidas alluvate väärtegude või tegevusetuse tõttu kõrged ametnikud tagasi astusid. Kas põhjusega või mitte, aga enam-vähem kõikidel juhtumitel avalikkuse survel. Ja avalikkuse surve on ju praegu olemas.

Ühiskondlik kokkulepe võiks olla, et Läänemere kaitseks ja reostuse ennetuseks kulutataks lähiaastatel näiteks 5 miljardit krooni? Oleks see ju midagi käegakatsutavamat, kui praegune hägune kokkulepe. Ja see oleks investeering, mis kindlasti tasub end ära.

Kas me nüüd õpime?

Päevaleht Online