28. juuni, 1996, kell 2257, reede
Ei midagi uut. Tekitööpäev. Ilm ilus, värvisime laeva keret. Russid tulid tagasi, tangivad meilt kütust.
Praktikamaterjaliga töötame. Huvitav on see, et saame kõik info kas raamatutest või praktikajuhendaja enda materjalidest, aga meeskonnaga ei ole kontakti tekkinud. Minul vähemalt mitte. Tüürimehed on justkui omaette. Vanemtüürimees Eduard on koguaeg torssis olemisega. Räägib vähe ja sillas on koguaeg vait. Isegi siis, kui laevaga triivis oleme. Ükskord julgesin vaadata radari rohelist ekraani ja keerasin paari nuppu (vist oli peilingujoon ja distantsiring). Kui pea varjutaja kohalt tõstsin ja tahtsin vanemtüürilt radari kohta küsida, siis nügis ta mu kõrvale ja piilus ise radarile ning hakkas minuga pragama, et miks ma ta peilingu paigast ära ajasin. Ta jälgivat, kas teine laev meile liiga lähedale ei tule. Mulle jäi see etteheide arusaamatuks, sest meie olime ju triivis. Ju otsis põhjust, et mõista anda – ära näpi midagi, ära küsi midagi.
Kui me vahiajad ühte satuvad, siis olemegi sillas kaks vaikivat kuju. Mõtted ketramas peas. Eduardil on käes palvehelmed, mida koguaeg käes mudib. Eks see hoiab tegevuses. Vanemtüüri hommikune vaht vähemalt selle poolest hea, et tund enne vahi lõppu, seitsme paiku, kogunevad silda pootsman, kalameister, tehnoloog ja arst. Kohvi jooma. Nende vestlusi on hea kuulata. Panevad päevaplaani paika ja kiruvad kompaniid. Viimane tund läheb kiiremalt.