Fr.C46: 10 tundi koorija ja vets inimestele

29. juuni, 1996, kell 2323, laupäev
Olin täna 10 tundi kambüüsis. Teki võrra allpool, seal kus käib söögi “masstootmine”. Õppisin rohkem, kui viimase viie aastaga. See tähendab, et viimase viiega pole ma midagi õppinud. Enamuse aega koorisin kartuleid, aga tuli ka sibulat hakkida. Kokk ütles, et hakkimises ma päris osav, kuigi sedasi käsitsesin nuga esimest korda. Kui silme eest sibulavingu tõttu pimedaks läheb, siis elu ise sunnib noaga nii ringi käima, et näpud alles jääksid.

Kraamisin ka ladusid. Külmikutest viskasime vanaksläinud liha välja, mis tundusid olevat juba aastaid virnade alumistes kihtides ootavat. Liha oli nagu muumiaks tõmbunud. Samas milline raiskamine… Laeva varustaja on küll millegagi mööda pannud. Liha visati lihtsalt üle poordi. Tea, kas neid haidki tahavad. Kas meie kandis on haisid?
Täna oli “väiksem” kokk. Mitte küll parameetritelt väike, aga Velikajast tunduvalt väiksem. Ajapikku on selgunud, et tema vahetus teeb veidi paremini süüa. See küsis ka täna mu käest, kumb kokk teeb paremini süüa. Seda nad mõlemad küsivad kõikide käest. Kambüüsis kõva konkurents. Prussakad ja rotid ikka külalisteks.

Üht-teist leiame laeval ikka midagi uut ja põnevat. Kohti, kus pole veel käinud. Nüüd avastasime midagi, mille olemasolu olime unustanud: vetsu, kus ei pea kükitama.

Paar päeva tagasi saime teada, et meil on täiesti euroopalik vets olemas. Meie tekist ühe võrra kõrgemal on koridorinurgas üks. See avalik saladus, tegelikult tohivad seda vaid meil elavad ohvitserid kasutada. Meie tekil peame rahulduma WC auguga kahe jala vahel, kuhu kohale kükitada. Augu kõrval isegi spetsiaalsed jalakujulised astmekesed, kuhu astuda. Seina küljes käsipuud, millest kinni hoida, kui kõigutab. See on vist kultuur, mis meile “toodi”. Meenutab Rostovi peldikut, millest olen ennegi kuulnud. Arvasin, et need ajad on möödas, aga paistab, et mitte…

Muidu sellega isegi ära harjunud. Isegi tormiga on mingid nipid selgeks saanud, kuidas hädaga hakkama saada, kui kangesti kõigutab. Vahel on augule päris raske pihta saada, kuigi ava pole sugugi väike.

Kui mu koolivend eelmisel talvel sel laeval oli, siis külmusid vetsutorud ära. Rahvas pidi ahtrislipis kükitamas käima. Tormise ilmaga oli tükk tegu olnud. Mis ajas me elame?

Tervis muidu hea, hädad pole kimbutanud. Võibolla seepärast, et me lauasahtlis on paar küüslauku. Danil pole ka peale “suplust” midagi häda.

Mairold

meremees ja sulesepp

One thought to “Fr.C46: 10 tundi koorija ja vets inimestele”

  1. Seletused:
    slipp – kaldtee traal- või mu laeva ahtris, kustkaudu traalisid pardale tõmmatakse ja tühjalt vette lastakse. Fryderyk Chopinil küll ei olnud slipp traali jaoks, aga mingil ajal oli väikestelt laevadelt sealtkaudu kala suurele toimetatud. Otse tsehhi. Merel ka muudel pisilaevadel hea ahtrisse silduda ja sealt laevatekile ronida. Ei pidanud kõrgelasuva laevatrapiga mässama hakkama. Katsun seletuse leida ka Mereleksikonist. Meie reisi ajal tundus, et ammu pole kasutuses olnud. Kui ehk Tivolina tormi ajal :)

    Rostovi peldik- Eestlane leidis turismireisil olles Rostovist peldiku, mis s… ära määris. Ise pole käinud, pole näinud :)

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.