28.mai, 1996, kell 2300, teisipäev
Igav päev oli. Hommikul pidi praktikatund olema, aga Garden ei ilmunud välja. Käisime paadivarustust uurimas.
Ilm on heitlik olnud. Hommikul sadas vihma, enne lõunat läks silmapilkselt ilusaks ja siis, kui ma vahis olin, tuul äkki pöördus ja õhk muutus külmaks. Minuti jooksul mattus ümbrus paksu udu sisse ja hämardus. Või oli see veeaur, mis merelt kaldale kandus? Kummaliselt suured piisad lendlesid kergelt portsudena ringi. Ei ole sellist asja varem näinud.
Paadivarustuse lugemise ajal üks madrus tuli mu juurde ja ütles, et on mu kodukohast pärit. Kui ma algkoolis käisin, siis oli ta tööle minnes mulle igal hommikul vastu tulnud. Mina küll ei mäleta. Ühte selli mäletan küll, keda igal hommikul kohtasin, aga teda mitte. Einoh, maailm on siis väike jah, kui ühe kandi mehed maailmast rohkem ruumi ei leia, kui ühe laeva pealt.
Ta ütles, et kolhooside lagunemise ajal mõtles merele suurt raha teenima minna, aga RAS Ookean pankroti ja laialijagamise tõttu sattus nüüd Kalbur-F laevale, kus peale joomaraha suurt midagi ei jäägi. See-eest pidi viinaekspordiga teenima. Meeskonnas üsna paljud teenivad rohkem alkoholi ookeanile vedamisega, kus mitu kuud merel loksunud kalamehed ostavad pudeleid ja sigarette lausa hingehinnaga. Enne Klaipedasse jõudmist sokutati ka meie kajutisse mitme meeskonnaliikme blokid ja paluti meil need enda nimel deklareerida. Ega see meil tükki küljest ei võtnud. Aga ausõna, me ei suitseta.
Eile pealelõunal kamandati kadetid kaile trapi juurde ja siis “ketis” tõstsime igasugu kaste autost ülemise tekini kapteni kajutisse. Kastides olid šampused, viinad, maiustused ja muud head paremat. Ega meeskond neist vist osa ei saa, Kapten Sahhaarov vist kah müüb vaheltkasuga maha. Ei tea, võib-olla tarvitab ise ära. Ükskõik. Ei huvita. Aga natuke imelik tunne oli meil pärast. Nagu oleksime olnud orjad mööda laeva silkamas, et kõige tähtsama käske täita. Aitäh ei öelnud keegi. Ärakasutatu tunne on. Aga ega “študent” ei ole ju inimene.
Laevale tulekust on möödunud 2 nädalat…
Kala võib voodi all jõledalt haiseda.
Tiit tuletas mulle meelde, et temal Aivariga üks kala uputamise tseremoonia läbi viidud. Just-just uputamine:) Kuna landiga ei õnnestunud kala Klaipeda reidilt saada, siis Aivar pätsas külmutusrümmist paar kala, et need soolata ja pärast pintsisse panna. Panid koiku alla kuivama. Kuna soola sai liiga vähe, siis merel hakanud kalad haisema. Kajutikaaslased pidid kalad välja tirima ja üle parda viskama. Kajut haisenud veel nädal takkajärgi.
Eks Aivar ja Tiit mäletavad seda lugu täpsemalt.