Eelmisel nädalal olin sunnitud võtma suuna politseijaoskonda seoses ühe korteriga meie majas, mille tööd ma juhatan juba 2 aastat. Probleem seisneb selles, et mul pole ühtegi kontakti korteri omaniku kohta. Lõpuks õnnestus teada saada, et korteris elavad vist üürilised, kellega pole veel õnnestunud kokku saada.
Nojah, lõpuks suutsin eelmisel nädalal leida hommikupoolel natuke aega ning politseimaja külastada Haaberstis. Vastu võttis mind vene rahvusest mundris naisterahvas. Kuulas mu mure ära. Andsin talle korteriomaniku isikukoodi, et selle järgi mingigi kontaktnumbri teada saaks. Proua lahkus teise ruumi ning natukese aja pärast tagasi tulles pidi ta mind kurvastama – telefon on salastatud ning nemad mind aidata ei suuda.
Üritasin siis oma mure uuesti ära rääkida, seekord mustemates toonides. Minu mure seisneb selles, et tulekahju või veeuputuse korral on vajadus korteriomanik kohe kätte saada suuremate kahjude ära hoidmiseks. Mis siis proua politseinik ütles mulle?
Kuid praegu pole veel midagi juhtunud ju. Seega pole ka omanikuga ühendust vaja võtta…
Selle peale ei osanud ma midagi kosta. Kogusin mõtteid ja üritasin uuesti selgeks teha talle oma eesmärki. Tundub, et ma olen väga halb ideede maha müüja. Proua ei saanud aru, et arukas on probleeme vältida või siis kiirema lahenduse teed minna. Kas Eesti Politsei arvates on vaja tegeleda probleemide likvideerimisega või “tulekahjusid kustutada”? Minu küsimuse peale, mis ma pean tegema, kui praegu puhkeb korteris tulekahju, vastas ta:
Helistate telefonil 112 ning tuletõrje tuleb kohale. Eks nad murravad ukse lahti ning tegutsevad edasi.
Kuidas ma siis teatan korteri omanikule või üürilistele, et teate, teie uks on maha murtud ning ruumid natuke rikutud?
Lahkusin sealt sama targalt kui sinna sisse astusin. Tegelikult tundsin ennast natuke shokeeritult.
Kui korteri omanik on meremees, siis ei saa sa teda niipea käde.
Siit ka soovitus poissmehest meremeestele – enne merele minekut andke teada sellest ka ühistu esimehele või teavitage vähemalt sellest naabrit ning jätke korterivõti kellelegi majast, et vajadusel saaks kiirelt ohtu likvideerida.
Enamaltjaolt on korteriühistutes olemas omanike ja ka üürnike/elanike kontaktandmete nimekirjad.
Võtme mõte on tegelikult üksjagu vajalik. Tulekahju puhul tuleb tuletõrje kohale, aga näiteks veeuputuse puhul ainuke võimalus keerata terve maja vesi kinni ja oodata kuni omanik välja ilmub.
Selle korteri puhul oli olemas lauatelefoni number. Nüüdseks on see number kinni pandud ning kontaktandmete nimekirjas seisab selle korteri kontaktnumbri lahtris “?”.
kõik politseinikud ka päris sellised pole.
Sulle lihtsalt juhtus väga kurb näide… oma tööst väsinud inimene lihtsalt. (vist).
samas, on veel hullemaid. Aga on ka paremaid, tunduvalt meeldivamaid ja abivalmimaid.
Kas teil kellegil majas pole Politsei vms seas “tutvusi”, kes aitaksid kontakti leida korteri omanikuga?
Vaata asja ka teiselt poolt – politseile EI OLE antud õigust seda infi Sulle anda (isegi kui neil oleks – pahatihti pole seda infi nendelgi ning selle infi “aktiivseks hankimiseks” puudub ametlik põhjus). Põhiseaduses on mainitud nähtust “eraelu puutumatus”, mis meie liberaalses riigis tähendab seda, et inimene ise otsustab, kuhu ja kellele ta oma kontaktandmed annab ja niikaua kuni ta pole midagi otseselt kriminaalset teinud, ei ole riigiasutusel mingit õigust sellist infot ei (aktiivselt) koguda ega kellelegi edastada. Punkt. Kord on selline. Ja kui see proua politseinik oleks Sulle selle infi siiski väljastanud, siis oleks selle väljatulemisel teda oodanud ilmselt distsiplinaarmenetlus ja (kergemal juhul) noomitus. Ära taha seda talle.. eriti veel kuna tema pole seda korda teinud
Tegelikult pakkusin ma talle välja alguses kohe lahenduse. Minul pole vaja omaniku kontakte nende käest. Politsei võiks ise temaga ühendust võtta ning talle mõista anda, et ühistu esimees soovib korraks kokku saada ning korteri ohutuse teemadel suhelda. Samamoodi olen toiminud varem treppide ette parkinud “oinastega”. Helistan politseisse, kes siis on võtnud ühendust auto omanikuga. 5-10 minuti pärast on trepiesine tühi olnud.
P6 : jutt õige .. kui kod korteriühistu esimees on nii aktiivne ja omakaupüüdmatu, siis ehk on lahendus, et ta seisab selle vaese mehe akna all ja ootab kuni tuli põlema pannakse ja läheb ja koputab siis (seekord mitte politseile, vaid uksele) .. selle parkimisega : eesti vabariigis reguleerivad korda siiski seadused, politseiametnik ainult rakendab talle antud õigust sanktsioneerida kodanikke, kes seadust ei järgi. mitte ei loo seadust (kui ukse ette on lubatud parkida e. pole keelavat märgistust, pole politseiametnikul õigust kedagi sealt lahkuda sundida). iseasi on muidugi hea tava.
prt, hetkel on tõesti nii, et parkimist keelavat märke üleval pole ning ilmade tõttu ei ole ka võimalik kulunud kollaseid jooni värskendada. Hea tava – tundub, et enamus kodanikke on selle asja unustanud. Jobud, kes arvavad, et võivad oma autoga sõita treppi välja ning mõnikord isegi mööda kaldteed üles maja seina vastu, tuleks saata “hea tava kursustele”, mida kahjuks siiski ei korraldata. Kuidas pääseb maja teenindav hooldusfirma ukse juurde, kuidas tuletõrje suudab efektiivselt tuld kustutada, kuidas kiirabil õnnestub Sinu vanaema kanderaamil ära viia, kuidas transa auto Sinu mööbli ukse ette saab tuua…? Miks minul ei ole südant sõita teise mehe koridori sisse oma autoga? Ma parem pargin auto 100 meetrit eemale ja kõnnin selle distantsi jala. Autoomanikud, kes pargivad oma sõidukid invakohtadele või suisa poe ukse ette – kus nemad olid, kui jumal mõistust ja viisakust jagas???
hei, ära nüüd nii põlema ka mine .. see on ju eestis suht tavaline, et ühe õigus pole teise õigus. sa loe tõde ja õigust. või mine jaluta piirivalvesadama viimasel bekkeripoolsel kail :) teemal sellel soovitan sullegi enn kasaku loengut teemal : mis tunne on olla loll (ma ei mõtle sind, ei eelneva ega üle-eelmise lausega) http://www.ylikool.ee/et/13/enn_kasak (mu loogika õppejõud kusjuures :))
Kui päevast päeva selliste jamadega tegeled, siis on õigust natuke “põlema minna” :)
Mul täna politseiga positiivne kokkupuude. Järvel ilusal laial sirgel teel oli vaja vasakust äärest paremale saada, et Järvevana tee otsapeale saada. Paaris veoautost sügasin ette ja kiirus läks veits üle 80. Bussijaama juures seisis punt autosid, võtsin peale hoogsat ümberreastumist hoo veidi maha. Ja mu kahtlus sai kinnitust – bussijaamas seisvate autode vahel seisis politseinik. Higi otsaette ja mis süda kõik tegi… Umbes viisteistkümmend meetrit politseiniku juurde jõudmist tõstis ta käe…….. ja viibutas noomivalt kätt (sõrme). Tundsin end nagu poisike, kes paha pealt tabatud, noogutasin püüdlikult veel viimasel hetkel ja siis jäi ta juba selja taha. Järvevana teel mõtlesin, et johhaidii, kui soe tunne sellest noomitusest jäi. Nüüd olen kohe mitu nädalat korralik liikleja. Ehk Eesti politsei hakkabki muutuma karistavast käitumisest noomituseni? Tore oleks. Oleks ta mind kinni pidanud ja trahvi teinud, ei oleks nii positiivset muljet mulle jäänud, kuigi oleks end ausalt süüdi tunnistanud.