Harry Veide – 100

Mereväeohvitser Harry Michael Veide sai 3. oktoobril saja aastaseks. Mereblog soovib sajandivanusele Harryle ka omalt poolt kõike head ja avaldab tema loo, mille kirjutas Reet Naber.

Harry Veide lugu
See meremehe elu vormib inimese.

Reet Naber: Eesti Mereväelaste Kogu esimees kaptenleitnant (kpt-ltn) Enn Võidula tuletas septembris meelde, et kogu liikmel, mereväeohvitser Harry Michael Veide saab 3. oktoobril saja aastaseks. Juubilari ja tema abikaasaga (märtsis tähistasid nad 60.pulmapäeva) istusin nii mitmedki tunnid, kuulasin minevikumälestusi, vaatasime fotosid (mina panin prillid nina peale, pererahval neid vaja polnud), arutasime ilmaasju. Nende juttude põhjal, lisaks mõne fakti täpsustamiseks Riigi- ja Tallinna Linnaarhiivide materjale kasutades, sündiski see lugu.

Olen juba sündinud merepisikuga veres, iseloomustab Harry Veide ennast. Lapsepõlvekodu on tal Pärnumaal Orajõe vallas Iklas. Iga vähegi merendusajalooga kokku puutunu on kuulnud-lugenud, et Orajõel olid Veided, kes ehitasid laevu, sõitsid merd, edendasid kooliharidust, pidasid talusid. Harry Veide vanaisa Jüri andis Heinaste merekoolile oma maja kasutada (seal on praegu muuseum), et kasvatada oma ja naabrite laevadele diplomeeritud laevajuhte, kaugesõidukaptenitest vanaonud juhtisid suuri ja väiksemaid laevu ja Mihklist sai üks esimesi Eesti polaarkapteneid.

Harry isale Martinile jäi talu, kuna vanem vend Jaan oli Prantsusmaal surnud. Isa oli koolitatud mees, lisaks Salatsi kihelkonnakoolile lõpetanud Riia vaimuliku seminari, oskas mitmeid võõrkeeli ja toimetas vallas enamuse vaimulikke talitusi. Häädemeestelt pärit ema Alviine-Rosalie-poolne suguvõsa oli samuti mererahvas, Martinsonid, kellele enne I maailmasõda kuulus Eesti arvukaim ja esinduslikem purjelaevastik. Ja nagu Eestis ikka – kõik tegijad on omavahel sõbrad-tuttavad-sugulased, nii on ka Harry Michaeli suguvõsas palju meremehi: kapteneid, kipreid, tüürimehi, pootsmane, madruseid, mehaanikuid. Harry suundus tehnika poole, temast sai hinnatud laevamehaanik, õppejõud ja soojustehnika insener.

3. oktoobril 100-aastaseks saanud Harry Veide on Pärnumaa kuulsate meremeeste ja laevaehitajate Veidede järeltulija. Foto: Liis Treimann, Postimees

Nagu ta ise ütleb, algas tema teadlik elu ajast, kui ta vanaema käekõrval läks Treimani algkooli. Sealt edasi tuli Pärnu Poeglaste Gümnaasium, mille reaalharu nooruk lõpetas 1929.a. maksimumhinnetega. Sama aasta oktoobris alustas ta vabatahtlikuna sõjaväeteenistust 9.üksikus jalaväepataljonis Pärnus. Kuna kooliajal oli läbi tehtud korralik sõjalise õpetuse kursus koos vastavate laagritega ja teadmisedki kõvasti üle keskmise, suunati ta pärast noortekursuse lõpetamist ning reameheks ülendamist Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli aspirantide klassi. Pärast kursuse lõpetamist jäi ta veel kaheks aastaks Sõjakooli jaoülemana teenima, tegi noortele aspirandihakatistele rividrilli ja õpetas taktikat. Sõjakooli ajal aitas ta Tallinnas ja Haapsalus kesk- ja kutsekoolide õpilastele riigikaitselisi õppusi läbi viia.

Kadetikursusest ta loobus, sest hing ihkas merele. 1932. aastal lahkus ta kaitseväeteenistusest nooremleitnandi auastmes ja arvati reservi merekindluste koosseisu. Tema auastmes ülendamine oli suhteliselt kiire. Seda põhjendas esildise teinud kooli ülem tema suurepärase atestatsiooni, Sõjakoolis omandatud teadmiste ning võimekusega sõjaaegse rühmajuhina tegutsemiseks. Olen ennegi lugenud ohvitseridele antud hinnanguid, ja mitte vähe, kuid nii positiivset atestatsiooni, kui on kirjutatud Harry Veide kohta, pole kätte sattunud. Kui koos seda vaatasime, ütles Harry, et näe, endalgi hakkavad kõrvad õhetama. "Näe, siin on veel kirjas, et olin täiesti karsklane," ja naerab, et tegelikult on ta mõne aja olnud lausa diplomeeritud karsklane. Pärnus oli neil koolis õpilasühing "Püüe", kus muuhulgas tegeldi tõsiselt karskusküsimustega, peeti omavahelisi koosolekuid ja esinemas käisid vabariigi juhtivad karskustegelased. Lõpuks anti osalejatele vastavad tunnistusedki. "No aga eks ma ikka õppisin napsuvõtmise ka ära, üks ohvitser peab ju ka seda oskama. Aga suitsetamist pole selgeks saada proovinudki."

Põhiline, mis tema iseloomustamiseks kirja oli pandud, on lühidalt järgmine: "On täiesti õiglane. Isiklikult tema pääle pandud kohuseid täidab kõige suurema hoole ja täpsusega; nõuab seda igal sammul ka oma alluvailt. Oskab kasvatada alluvaid teadlikult ja ennastsalgavale tööle meie riigi huvides. On kõigiti algatusvõimeline ja püsiv algatatud ettevõtte lõpuleviimisel. Iseloomult on tõsine, otsekohene ja energiline. Suudab otsustada kiiresti, tabavalt ja iseseisvalt, julgeb kanda vastutust. Igas töös näitab üles hääd tahet, püsivust, järjekindlust ja hoolsust. On eeskujulikult viisakas ja korrektne, nii seltskonnas kui ka ülemate ja alluvate vastu. Mõistab end seltskonnas üleval pidada, ei ole kunagi näinud ettetükkimist ega teiste mahategemist. On väga distsiplineeritud ja oskab kasvatada ka alluvate seas distsipliini- ja taktitunnet."

Enne Harry sõjakoolist lahkumist pidas kooli ülem kolonel Jaakson vajalikuks eraldi ära märkida, et tähelepaneliku iseloomu tõttu on ta teenistuses omandanud niivõrd palju praktilist vilumust, et kõlbab väga hästi rühmavanema kohale. Seda kinnitas hiljem ka Merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank, kui tegi kokkuvõtet tema 1939-1940.a. mitmekuisest teenimisest reservohvitserina dessantkaitsekompaniis algul Naissaarel ja hiljem Aegna saare komandantuuri Rannapatarei nr 10 ajateenijate rühmaülemana. 1940.a. sai ta leitnandiks.

Masina­meeskond (Harry Veide paremalt kolmas).  Foto: Harry Veide erakoguSõpradega sõjakoolis (Harry Veide vasakult teine). Foto tema erakogust.

Tegelikult oli Harry Veide eesmärgiks saada meremeheks ja just mehaanikuks. Tollal oli meresõidus tavaks, et ole sa Veide või Martinson, Grant või Kurgo, alustama pead ikka elementaarsete teadmiste-kogemuste omandamisest. Tallinna Merekooli astus ta 1932, kohe teise klassi, esimese eksamid tegi eksternina, gümnaasiumist ja Sõjakoolist oli kõva põhi all. Oli juba kogutud vajalik praktilise töö kogemus mehaanika- ja lukksepatöökodades, erinevates laevades (aurulaev „Kodumaa", pukser „Anna", jäälõhkuja „Tasuja", meremärkide panija „Lood") oli ta sõitnud 1928. aastast. Alustada tuli kütjana, siis teha masinisti tööd ja kõrvalt õppida ka päris mehaaniku ametit.

Leivalaev Pollux.  Foto: K. Kirsi erakogu Leivalaev Pollux. foto: K. Kirsi erakogu

 

Pärast laevamehaanikute klassi lõpetamist läks ta aurulaevale „Pollux" II mehaanikuks. Hiljem, koolihariduse ja kogemuste lisandudes sõitis ta I (vanem)mehaanikuna  laeval „Merkuri". Mehaanikud kuuluvad laevaohvitseride (juhtkonna) hulka, neil oli ja on ka praegu ülesandeks juhtida laeva kogu masinateenistust. Kuna laevapered olid suhteliselt väikesed, kujunes sõidu ajal režiim tihti nii, et 4 tundi seisti vahis ja 4 oli vaba ja siis jälle 4 tundi vahti. Harry ütleb, et see oli üsna kurnav. Aga laevapered olid sõbralikud ja tihti tuli I mehaanik, kes tegelikult vahis ei pidanud olema, just sellel kõige raskemal öisel ajal ja lasi nooremad puhkama. „Ma ise tegin ka nii, kui I mehaanikuks sain, sest oli meeles, milline õnn see oli, kui kordki sai une täis magada."

Meresõitu ei jätnud ta senini, kuni meie meri veel vaba oli. Merekooli ajalgi leiame ta õppetöö vaheaegadel aurikute „Linda" ja „Julia" munsterrollidesse I mehaanikuna sisse kantuna. Merereisid on ta viinud pea kõigisse Euroopa sadamaisse, pikemad "otsad" olid Vahemerre. Kui küsin, mis kõige eredamalt meelde on jäänud, saan vastuse: „Amsterdam ja Oslo. Amsterdami kunstimuuseum oma suurepäraste maalidega ning Oslo riigiooper."

Aga no need meremeestejutud, kuhu need siis jäävad? "No sai ikka tempe ka tehtud, kes neist prii on! Ühel päris esimestest reisidest, kui olin veel „Kodumaal" õpipoisiks, sõitsime Prantsusmaale. Sadamas kai veinivaate täis, ekspordiks. Pimedas ettevõtlikumad mehed ütlesid, et võtke kõik tühjad nõud kaasa, lööme punni eest ära ja laseme nõud täis. Läksime laeva tagasi ja kõva pidu hakkas peale. Hommikul vaatame: kai peal veinivaadi juures maailmatuma loik. Oeh. Ja siis tuleb politseinik ka veel sinna uurima, vaatab siit ja vaatab sealt, kõnnib laevade poole. Hakkas küll natuke kõhe. Viisime kõik oma nõud, kus veel veini oli, katlaruumi, et kui häda käes, viskame katlasse. Aga ametmees laeva ei tulnud, ju seda veini siis nii palju oli, et meie tehtud loiguke suurt midagi ei tähendanud. No siis maitsesime veini mõnuga edasi.

 Masina­meeskond (Harry Veide paremalt kolmas). Foto: Harry Veide erakogu Harry paremalt kolmas, foto ta erakogust.

Omaette huvitav kogemus oli siis, kui kapten Jakob Rang kutsus kaasa Rotterdami uusi laevu ostma. Mehaanik oli ju laevamasinate ülevaatamisel ja hindamisel vajalik. Olime seal paar nädalat, laevad „Merkur" ja „Mars" said ostetud ja „Merkuril" ka ise sõidetud. Sealt on veel meelde jäänud autosõit Hollandi firma esindajaga. Too kihutas tammi mööda 120-ga, mul oli üsna põnev. Ainult tagasisõidul tahtis kapten miskipärast minuga oma esimese istme koha tagaistmele ära vahetada."

Ja on lugusid omameeste kokkuhoidmisest, sadamakraaklemistest, tollimeeste altvedamisest (no kes neist lisakroonidest siis ikka ära ütles!), õnnetust hädapiduri tõmbamisest Hitleri-Saksamaal, kus sõber vaata et kinni pidi minema, elust merel ja kaldal.

1937. aasta tõi ellu muudatuse. „Olime just Stockholmis, kui äkki tuli telefonikõne Tallinna Merekooli direktorilt kaptenmajor Mihkel Nõmmikult, et kas ma ei tahaks tulla merekooli õpetajaks, neil just head mehaanikut vaja. No mõtlesin natuke, õpetamine on mulle päris hästi istunud. Võtsin pakkumise vastu ja 1. detsembrist alustasingi merekoolis õpetaja kohusetäitjana. Õpetasin nii mehaanikuid kui ka laevajuhte. Minu anda olid tehnoloogia, aurumasinate, elektrotehnika, mehaanika, tugevusõpetuse ja laevamasinate tunnid, nädalas kokku 24." Nagu praegugi, kippusid ka tollal meremeeste koolitajate palgad alla jääma meretöö tegijate omadele. Et vahet vähendada, taotles direktor Nõmmik siis Haridusministeeriumilt Harry Veidele luba lisatundide andmiseks, „et vähegi kompenseerida tema ületulekut õpetaja kohale".

Merekooli õpetajaks jäi Harry kuni aastani 1944, elades üle kõik vahepealsed poliitilised muutused. Nõukogude võim kupatas Merekooli Meremajast välja, viimased aastad tegutseti Vene tänavas. Kui Saksa ajal määrati Merekooli direktoriks E. Kägi, valis ta Harry kooli inspektoriks, seal töötas ta kuni 1944. aastani – 9. märtsi pommitamise ajal sai maja otsetabamuse. Kooliga oli lõpp ja Harry läks tööle Meretehasesse, kus remonditi sõjalaevu. Kui venelased tagasi tulid, läks tehas sõjaväelaste kätte, vahetati kaader ja polnud tahtmist sinna jääda. Õnneks oli vanal tuttaval Oskar Kirretil vaja inimesi Tööstuse Teadusliku Uurimise Keskinstituuti, kus hakkas tööle laboratooriumi juhatajana. Sestpeale algas insenerielu, mis kestis pensionile jäämiseni 1990.

Kuna Harry Veide ise ütles, et põnevaimad aastad tema elus olid meresõidu ja merekooli aastad, siis siin lõpetame. Kuigi järgmistesse aastatesse mahub nii tohutult palju, et õhukesest raamatustki ei piisaks. Nii jääb valgustamata, miks tal on tulnud kaks korda (1944, 1950) Tallinna Tehnikaülikooli lõpetada, kuidas ta mitteusaldatavaks kuulutati, kuis õpetas, tegi projekte, uuris, kirjutas raamatuid, kuis töötas Plaanikomitee teaduse ja tehnika osakonna peaspetsialistina. Samuti tema kiindumus sporti, eriti purjetamisse ja tennisesse ning aktiivne osalemine erinevates organisatsioonides ja nende juhatustes, alates Kaubalaevastiku Mehaanikute Ühingust enne sõda ning lõpetades üliõpilasseltsi "Liivika ("Me oleme "Liivikaga" ühel aastal sündinud!"), Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi Lõpetanute Ühingu, Rahandusministeeriumi pensionäride klubi ja Eesti Mereväelaste Koguga, mille kõigi tegevuses ta praegugi aktiivselt osaleb.

Mairold

meremees ja sulesepp

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.