Sakslaste uurimislaev Maria S. Merian Tallinnas

5. juulil tegi Tallinna Vanasadama 16. kai ääres lühikese vahepeatuse Saksa uurimisalus Maria S. Merian. Laev, mis oma teisel visiidil siinsetesse vetesse on pea kuu kestval Läänemereekspeditsioonil, mis sai alguse 18. (19.) juunil Rostockis. Pardal  IOW (Institut für Ostseeforschung Warnemünde ) 23-liikmeline teadlaste rühm ning 21-liikmeline tehniline meeskond. 

15

Foto: U/L Maria S. Merian jõudehetkel Vanasadama 16. kai ääres 05.07.2008 

IOW on interdistsiplinaarsele mereuurimisele (rõhuasetusega Läänemere ökosüsteemil) pühendunud uurimisasutus asukohaga Rostock. Tallinnas peatuti paar päeva, et teha vahetusi teaduspersonali seas, leiti aega võõrustada ka Eesti kolleege, peamiselt TTÜ meresüsteemide instituudist (MSI) ja küberneetika instituudist ning TÜ mereinstituudist .

2

Foto: TTÜ meresüsteemide instituudi vanemteadur Tarmo Kõuts (vasakpoolseim) ja sama asutuse direktor Jüri Elken kuulamas Saksa teadlase juttu ühest põhilisemast seadmest ekspeditsioonil ehk CTD-rosetist. 

Täies koosseisus oli kohal TTÜ uurimislaeva Salme neljaliikmeline meeskond, kes  samuti profesionaalset huvi ilmutama olid tulnud. Järgnevalt lühike ülevaade laeval nähtust-kuuldust.

Esiti laevast endast, millise tehnilised andmed on:

Valminud: 2005. aastal

Lipp: Saksa

Pikkus: 94.8 m

Laius: 19.2 m

Süvis: 6.5 m

Peamasin: 4 diislit, asuvad kahes eraldi ruumis

Sõuseade: 2 x 1900 KW (POD) ahtris, 1 x 1600 KW (veejoapump) vööris

Suurim kiirus: 15 sõlme

Autonoomsus merel: 35 päeva

7

Foto: Vaade Maria S. Merian POD sõuseadmele 

8

Foto: Üks laeva masina kontrollpuldist, millise abil jälgitakse ja korraldatakse kõiki mehhanisme. Kuna sillas (ka vanemmehaaniku kajutis) on samasugune pult, siis öösel siin vaht puudub. 

Juhtimisseadmed kätkevad endas DP-süsteemi (Dynamic Positioning), mis ideaalsete ilmastikutingimuste korral võimaldab alust hoida 30 cm raadiuses (muutumatu kurss ja asukoht).

12

Foto: Laeva juhtimisseadmed silla paremas tiivas, kust jälgitakse lisaks arvukatele kaameratele visuaalselt kraanade ning inimeste tegevust töötekil proovijaamas viibides. 

14

Foto: Ülevalt vaadates näeb tööhetkel umbes sellist pilti. 

Nagu valmimisaasta reedab, on tegemist moodsaima tehnikaga varustatud ja inimsõbraliku laevaga. See viimane mängib üha enam rolli, kui soovitakse saada inimesi tööle merele ja neid seal ka hoida (mõtlen tööl). Võis ju asjahuvilnegi hiljuti merendusuudistest lugeda, kuidas offshore laevadel on hakatud looma tingimusi, mida võib leida vaid matkelaevade lukswkajutitest. Põhjust loe üle-eelmisest lausest. Kuna allakirjutanule avanes hiljuti külastada Eestit väisanud ameeriklaste askeetliku uurimislaeva Pathfinder (juhtumistest seal loe Mereblogi 3. juuni loost „Päev USNS Pathfinderi pardal"), siis oli võrdlusmoment omast käest võtta. Tegemist muu hulgas suuruse mõttes sarnaste laevadega. Tõsi, teaduslik aparatuur neil kahel pisut erineb.

Sakslaste aluse nn standardvarustusse kuuluvad vaid üksikud seadmed (vist tavaline praktika sedasorti laevadel) nagu Kongsbergi süvavee 12 kHz lehviksonar EM120 ja madalvee jaoks 95 kHz EM1002, lisaks ADCP (Acoustic Doppler Current Profiler), rosett CTD sondiga (Conductivity Temperature Depth), hulk kaabelvintse (pikim ~6000 m), kaks moonpool'i (laeva vertikaalselt läbiv šaht).

6

Foto: Üks laeva nn standardvarustusse kuuluvast seadmest ehk rosett 24 10-liitrise batümeetri ja CTD-sondiga. 

Iga järgnev teadlasterühm toob kaasa ja paigaldab pisut erinevad mõõteseadmed võrreldes ameeriklaste laevaga.  Oluliselt on rohkem ruumi laboritele, milliseid on teadlaste kasutada olevate abiruumidega kokku  10, kuhu kuuluvad nn märjad, bioloogilised jne laborid.

3

Foto: Näide ühest laeva laboris asuvast seadmest. 

4

Foto: Pildil näib ehk teisiti, kuid tegelikkuses valitses nii laboreis kui kogu laevas piinlik kord ja puhtus. 

5
 

10

Foto: Teadlastele mõeldud laoruum, kuhu on läbi kahe teki lastud 20-jalane konteiner. 

Ülalmainitud rõhuasetus Läänemere ökosüsteemil tähendab, et teaduspersonal kätkeb suuresti keemikuid ja biolooge. Suur osa tööst tähendab merest võetud vee ja setete uurimist ja analüüsimist neis samades laborites.

Laeva omanikuks on Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa ning selle operaator on eraettevõte. Mis kindlasti nii mõnelgi eestlasest uudistajal meelel mõlkus ja mida ka küsiti, on laeva hõivatus. Väikese riigi kodanikel tekkis kahtlus, et kas nii suurt ja kallist laeva suudetakse maksimaalselt rakkes hoida. Vastus kõlas arvatust sootuks teine. Tavaline praktika on, et taotlus laeva kasutamiseks esitatakse kaks aastat ette. Kui keegi peaks soovima kõnealusega merele teadust tegema minna, siis arvati, et aastaks 2011 on ehk veel mõni vaba aeg. Kui juba ekspeditsioonil, siis töö toimub taas põhimõttel 7/24.

Opereerimiskulud Saksamaa suurust arvestades on „tühised": aastane kulu (kõik ekspluateerimis- ja meeskonnakulud) on umbes 15 milj eurot, millele lisandub teaduspersonali mereleminekuga seotud kulud. Laeva veetarbega seonduvalt võib mõnelegi lugejale tulla järgnev üllatusena. Nimelt võtab alus harva sadamast vett, sest see on kallis. Selle asemel valmistatakse kogu vajaminev vesi merest saadavast toormest. Nii kvaliteedis kui hinnas pidavat tugev võit olema.

Pardal olevate seadmete ööpäevane võime on magestada 30 tonni vett, ehkki reaalne kulu on umbes 14 tonni. Seoses veega tuleb mainida, et tegemist on suhteliselt „rohelise" laevaga, sest kõik heitveed puhastatakse pardal ning merre pumpamise asemel läheb taasringlusesse. Mitte küll toidu valmistamiseks (ehkki kvaliteet pidavat olema parem, kui sadamaist saadav puhas joogivesi), aga igasuguseks pesuveeks. Lisaks sorteeritakse tekkiv prügi ning mis võimalik, see põletatakse spetsiaalses ahjus. Jahh, sellest tulev soojus kütab ei muud kui vaid ilmaruumi.

Meeskond, visuaalse observeerimise põhjal, koosneb sakslastest. Tegemist tsivilistidega, kes vähemalt sadamas seistes ja lootsi pardal viibides vana hää kombe kohaselt univormi kannavad.

1

Foto: Laeva kapten Friedhelm von Staa (vasakpoolne, univormis) ja viimast päeva ekspeditsiooni juht Detlef E. Schulz-Bull (parempoolseim) tervitussõnu eestlastest kolleegidele ja külalistele lausumas. 

9

Foto: Üks laeva mehaanikutest, kes elavalt kõikidele küsimustele vastab, ka kõige väiksemate huviliste omadele. 

Siinkohal võrdluseks, et ameeriklaste igapäevane „univorm" USNS Pathfinderi pardal moodustus rasvastest teksastest, võidund T-särgist ja õlisest rullnokast. Meenub, et teatud „spetsialistidel" olid ka tunked.

Lühidalt teaduslikust programmist

Tööpiirkond: alustades Skagerraki ja Kattegat'ga, Arkona meri, kogu Läänemeri, Botnia ja Soome laht sealhulgas.

Ekspeditsioon koosneb kahest teineteist täiendavast komponendist:

a) üldine – liikudes pinnaveeproovide võtmine, mis kombineeritud CTD-sondeerimistega jaamades iga 30 miili järel, pinnavee temperatuuri ja soolsuse määramine, hoovuste jälgimine ADCP-ga, meteoroloogiliste parameetrite jälgimine, madalsagedusliku kajaloega põhjasetete jälgimine.

b) protsesside uurimine Läänemere basseinide kaupa valitud 13 jaamas –  sisaldab setete võtmisi, raskmetallide uurimist, CTD-sondeerimist. 

Läänemere ja tema basseinide biokeemilised karakteristikud on suuresti määratud hüdrograafiliste tingimustega. Ekspeditsiooni eesmärk on parandada neid teadmisi, mis seotud Läänemere füüsikaliste protsesside ja bioloogiliste karakteristikute vastastikuse mõjuga. Seetõttu uuritakse kuu kestva reisi vältel näiteks raskmetallide levikut ja ajalist jaotust ning metaani kontsentratsiooni nii pinnavees kui veesamba kogu vertikaalse profiili ulatuses, mis aitab teha võrdlusi nii varasemalt kui kaasajal saadud uurimistulemustega.

Ühtlasi üritatakse parandada suurt „auku", mis valitseb Läänemere orgaanilise ja anorgaanilise fosfori kui fütoplanktoni ja bakterite alalhoidja mõõtmistes. Igas jaamas võetakse setteproovid, mida analüüsitakse maal asuvates laborites.

16

Pilt: Teekond, mis ekspeditsiooni vältel läbitakse. TF-numbrid ja 30-miilise vahemaaga ristid tähistavad proovijaamade asukohti. 

Laevale tiir peale tehtud, paar tikuvõileiba põske pistetud, klaas morssigi tarbitud ning teadlaste ja meeskonnaliikmetega vesteldud, jäime jumalaga, et viimased saaks järele jäänud kahele uurimisnädalale vastu minna. Planeeritult peaks laev jõudma 18. juulil Kiili.

Toimunud vestlused pakkusid hulga ainest mõtlemiseks, kuidas lahendada teaduslaeva probleem Eestis, sest loo alguses mainitud 34-aastane U/L Salme (endine kalatraaler), mis eurorahadega pisut ümber kohendati (loe: tehti endised omanikud õnnelikuks ja lõigati kalapüügiinstrumendid maha), ei vasta praktiliselt ühelegi teaduslaevale (tõenäoliselt ka mitte ainsale elu- ja töökeskkonnale) esitatud nõudele. Mitte et sakslastest vestluspartnerid oleks olnud utopistid, kui pakkusid välja ideid teaduslaeva optimaalseks (ka finantsilises lähenduses) opereerimiseks Eestis, oli siiski keeruline seejuures neile selgitada Eesti väiksusega seotud paratamatusi. Sellest hoolimata on väisatud laevast ja tema ekspluateerimisest õppida küll. Ainult Salme mehed ei jäänud rahule: laev pidavat liiga suur olema ning väga raske olevat orienteeruda tema paljudes koridorides ja tekkidel ;-)

11

Foto: 46 inimesele mõeldud free fall päästepaat. 

13

Foto: Silla katusel kompassitekil rühm väikeseid tulevasi teadlasi, kellele laeva kapten osutas erilist au, kinkides Maria S. Meriani nokamütsi. 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.