24. juuli, 1996, kell 2018, kolmapäev
Oleme Norra meres. Koordinaatide järgi veel läänepoolkeral. Meie grupil trümmitöögraafik, aga minu vahetuse ajaks traaler ei jõudnud. “Tamula” jõudis alles kella kuuest õhtul.
Täna sain 450-leheküljelise raamatu läbi. Nikolai Garini “Ümbermaailmareisi päevikutest”. Selles raamatus Garin kirjeldab oma reisi Peterburist Port Arturini ja lühidalt edasi. (P. Tšeljabinsk – Novosibirsk – Irkutski – Sretensk – Šilka jõgi – Amuuri jõgi – Habarovsk – Vladivastok – Novokijevsk – Krasnoje Selo – Mandžuuria – Hiina ja Korea piir – Musan – Pektusani – mäetipp – Lintsjang – Antung – Takušan – Tsintšõv – Port Artur (Dalian)). Edasi läks grupi reis läbi Hiina, Jaapani, Havai saarte ja Ameerika Euroopasse tagasi (Port Artur – Tšhõfu – Veihaivei – Šanghai – Nagasaki – Yokohama – Honolulu – San Francisco – Chicago – New York – London – London – Pariis – Peterburi).
Lugesin Garini reisipäevikut üsna suure huviga. Pidasin ka kaardiatlasest järge, kust ekspeditsioon läbi läks.
Raudteeinsenerist kirjaniku elulugu oli lisaks lühidalt kirjas. Mees jõudis oma elu jooksul hullupööra palju teha. Kolme-nelja tavalise inimese elutöö. Peale kõige võttis ta 19. sajandi lõpus ette ümbermaailmareisi, rahastajaid leidis ta kergelt. Imestama pani see, et ta oli koguaeg tegevuses, justkui ruttas aina elu eest, et jõuaks kõik vajaliku ära teha ja ajaloo jaoks talletada. Mees magas ööpäevas vaid mõned tunnid, pidevalt oli ta ergutite mõju all, mis lõpuks ta südame kurnas.
Ei tea, keda peab tänama, et see raamat siia laeva ja minu kätte sattus. Suur elamus. Justkui ise oleks ringi reisinud. Müts maha Nikolai Garini töö ja päevikute eest, mida pea sajand hiljemgi hea lugeda ja elamusi saada. Kirjutatu haarab niivõrd ajastusse kaasa, et ajavahed kaovad. Tekkis taas isu Venemaa avarustesse rändama minna. Ja kui saaks, siis eelmisel sajandil.