Fr.C70: Suund null-meridiaanile

23. juuli, 1996, kell 2323, teisipäev

Ikka veel kulgeme punkti 65N, Greenwichi meridiaan. On tunne, et liigume kodu poole, aga siiski hoopis eemaldume oma eesmärgist. Peaasi, et liigume. Sihtkohas ootavat meid kolm kalalaeva, mis pungil täis kalu.

Meeskond hakkab üha enam oma veidrustega silma. Vanemtüürimees on rääkimise täiesti ära unustanud. Pootsman ei tule kajutist enam üldse välja, tüürimehed käituvad üha enam kui poisikesed (tundub, et merel oleme kõik ühevanused, mis on iseenesest isegi tore), radist otsib paaniliselt eesti keelt raadio kaudu, madrused piinavad televiisorit ja keerutavad antenni nagu oleks see nende eluküsimus. Kuigi on selge, et kallas on liiga kaugel selleks, et midagigi kätte saada. Kokad on omavahel ja kõigiga sõjajalal, tohter otsib haigeid, aga rohkem vist on pihiisa rollis. Koristaja on omaette rääkima hakanud. Kuuled, kuidas koridoris omaette mõmisedes möödub – kogu meeskonda, maailma ja kõiki sajatades. Mõlemad kalameistrid on vist ainukesed, kes veel inimese moodi käituvad. Kui kauaks?

Ega me isegi käitu normaalselt. Kuigi ise ei pane tähele. Kui keegi “maainimestest” meid kõrvalt näeks, siis oleksime kindlasti meeskonnaga ühes nimekirjas. Teel Paldiski maanteele.

Mairold

meremees ja sulesepp

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.