22. juuli, 1996, kell 2108, esmaspäev
Islandi kõrgeima mäe tippu nägime hommikul vaid binokliga. See pidi olema isegi tegevvulkaani tipp, meist jäi tublisti kaugemale kui eilne nähtud mäetipp.
Peale hommikusööki keerasin magama. Magasin kella kaheni päeval. Kaheksatunnised vahipäevad on veel harjumatud.
Õhtupoole avaldas praktikajuhendaja Garden esimesed hinded. Mina sain esimese arvestuse hindeks 5, teise arvestuse (mis kirja järgi on nüüd hoopis eksamihinne) on mul samuti 5. Tundub, et praktikajuhendaja on midagi sassi ajanud või hinded ära unustanud ja pannud enamusele viied. Siis ei nurise keegi, et algsest erinev hinne. Protokolli peame kaks hinnet veel saama. Üks praktikaaruande (-päeviku) eest ja teine tekitöö eest. Viimase hinde panemisel arvestatakse ka pootsmani arvamusega. Kuigi teda me eriti tihti näinud ei ole ja kui kokku saanud, siis ta unustanud nimesid või sassi ajanud. Silverit ta teab meist kõige rohkem, vana semu juba. Teised on “kõik ülejäänud”. Tundub nii.
Seni tundub, et praktika tekitööl, sillas ja vähesed korrad trümmis on päris kasulikud olnud. Eks praktikaaruande täitmisel oleme samuti kõvast targemaks saanud. Kui meie juhendaja on küll imelik tegelane. Kui mitte just karmimalt öelda. Eile ajas koosoleku kokku, kus ajas igasugust jama. Nagu vanadelt meremeestelt kuuldud poliitkoosolek. Noomimine ja kasvatuslikud ettekanded. Nõuab imelikke asju ja paistab, et ta tööl pole meiega suurt midagi pistmist. Pastakas ei tõuse kirjutama sõnu, mida ta kirjeldamiseks kasutada tahaksin. Näha, et nõukogudeaegne tegelane kõige oma tiitlite ja “tiitlitega”. On sinna aega kinni jäänud, kuhu meie laev Fryderyk Chopingi.