Fr.C41: Jaanipäeva torm, Dani “mereristsed”

24. juuni, 1996, kell 2206, esmaspäev

Täna öösel läksin siis kella neljaks vahti. Viisteist minutit varem võtsin rooli üle, sest vahetuse üleandja pidi kohe trümmi tööle jooksma. Karm värk oli. Kohe võtsin rooli üle ja jalad harkis seisin seal veerand üheksani. Uus vahetus tuli trümmist ja hilines vahti.

Ja mis selle aja sisse mahtus?
Oli torm, nii 9-10 palli (tuult üle 20m/s). Kui maa peal on see märul, siin ei tundugi kõige jõhkram olevat. Kuigi sekeldamist on küllaga. Ringiliikumisega on tegemist. Lained on tohutu suured ja ookean kui vagudega põld. Jänesed igal pool, laineharja vahud ei püsi enam veel vaid ka õhk on piiskasid tihedalt täis. Vesi on kiiskavalt tumesinine, kontrastid on võimsad.

Kui olin roolist kinni saanud, siis silmade hämarusega harjudes avastasin, et sillas on nii kapten, vanemtüürimees kui ka teine tüürimees. Vahi üleandja jõudis mulle veel juhised anda, et iga natukese aja tagant pean kurssi valjusti ütlema ja siis oli ta kadunud. Rooliga kukkusin kohe ketrama, jõudsin numbrid veel vene keeles läbi mõelda (kapten ju venelane) ja hakkasin kursse ette kanda.

Laeva vöör lõhkus laineid ja ees oli tihe udu. Silla aknad said lainete löökisid tihti tunda. Alguses mõtlesin, et kui nii palju tähtsaid mehi on akna ees reas merd seiramas, siis tundus kuidagi, et midagi ohtlikku on lähedal ja uduseina taga. Võttis põlve tudisema. Hiljem selgus, et ei olnud, “Elva” rippus meie küljes ja selles märulis toimus kauba laadimine meie trümmidesse. Laevade nügimise tõttu ei olnud kurssi sugugi kerge hoida. Koguaeg oli mingi üllatus ees. Vahel oli kursi säilitamiseks rooli kiiresti poordist-poordi keerata (30+30 kraadi siia sinna), et lainetega mitte risti minna, aga teine laev tihti kiskus enda poole või tõukas eemale.

Kolme tunni pärast roolisin kui robot, mõte ei töötanud, silme ees vaid repiitori kursid ja masinlikult püüdsin laeva kursil hoida.

Tund enne vahi lõppu mingi laine üllatas ja käis selline raksakas, et terve laev värises. Laadijatel-lossijatel kukkus terve alusetäis kalakarpe kahe laeva vahele. Kalandustehnoloog lendas mõne hetke pärast meie juurde silda ja hakkas plätte ja matte jagama. Nemad ei saavat sellises tormis töötada, kui sillas laeva ei juhita. Kapten Sahharov oli algul keeletu, aga kui end kogus, siis hakkas lõugamine pihta nii, et tatti pritsis (hämaras seda muidugi näha ei olnud, aga tundus nii). Kui matid ja plätid olid ritta pandud, siis lõpuks ütles, et kakskümmend tonni ainult veel jäänud, kannatagu ära ja oodaku rohkem lainete vahet. Tehnoloog läks torisedes minema ja kapten otsustas uut kurssi otsima hakata. Andis mulle käsu – rool vasakusse poordi (levo rulja). Peale käsu täitmist hakkas laev roolilaba pööramisele vaikselt reageerima, tõmmates “Elva” endaga kaasa.. Siis vist laev sai külglainesse ja kaldus sellisesse kreeni, et minu jaoks oli see erakordselt suur. Mul oli tunne, et me pirakas laev vajub väiksele Elvale peale. Kapten röögatas “prava rulja” ja mulle tundus, et hakkas juukseid pealaele tagasi suruma. Mina muidugi täitsin käsku ja lõpuks taastasime endise kursi. Uue kursi katsetus läks luhta.

Vahti üle andes olid lihased täiesti kanged ja koperdasin hommikusööki ootamata magama.

Kui õhtul kell neljast pidin trümmitööle minema, siis selleks ajaks oli Elva juba läinud ja trümmis tööd ei toimunudki. Koperdasin tagasi magama, kuigi tormiga uinumine eriti ei õnnestunud. Enesetundel pole absoluutselt midagi viga. Ilmselt mu jaoks veel väike torm. Kuigi kui viimati iiveldama ajas, siis polnud küll sellist maru… Imelik.

Kell 2350

Dan lendas kajutisse, üleni ligemärg ja puruks jope seljas. Endal mingi pool-segase pilk, justkui oleks Tivolis käinud. Plätserdas sokkide väel kajutipõranda märjaks, pani fotoaparaadi radiaatorile kuivama, haaras rätiku ja läks dushi alla…

Hiljem selgus ka, miks Dan märjalt mööda laeva ringi kakerdas. Oli koos seltskonnaga läinud ahtrisse slipi alläärel olevale platvormile tormi nautima. Teised mehed olid ahvidena mööda võresid üles roninud, kui Dan ootas all ilusat lainet, mida pildistada. Ilus laine sai pildistatud, aga see pidi ta peaaegu kaasa viima. Vaid jope päästis ta, mis jäi mingi roostes trossi taha kinni. Kunst nõuab ohvreid?

kaamera viimased pildid

Pool fotot on otse sündmuskohalt. Ilmselt ainulaadne maailmas. 

Siin on näha pilt, mis Dan tegi siis, kui tahtis lainest ilusat pilti saada, aga oli ise juba laine embuses. Fotokas sai märjaks, oli soolaga koos ja kuivas mitu päeva. Miski jama juhtus, sest fotokas enam pilte edasi ja ka tagasi ei kerinud ja järgmine pilt koroonamängutoast on lainepildi otsa läinud. Mäletan, et võtsin pimeda teki all filmi välja ja kerisin kasseti sisse, et säilitada vähegi eelmisi fotosid. Õnnestus. Panime uue filmi ja patareid sisse ja Dani fotokas juba järgmisel päeval töötas taas. Hea fotokas oli. Film ise on kaduma läinud või on sool selle lõpuks ikka ära söönud :)

Kusjuures on näha, et film on soolast kannatada saanud. Fotod on roostepruuni taustaga.

By Dan

Muidu oli päev nagu päev ikka. Mõtsin, et saab selle päeva kenasti õhtusse saadetud, aga… Oleks saatus natuke teisiti tahtnud, siis poleks mind praegu seda teksti siia enam trükkimas.

Õhtul mängisime koroonat nagu tavaliselt. Ja siis tuli kellelgi venelastest mõte minna ahtriteki alla slippi laineid vaatama, mis tänase tormiga pidi vett täis viskama. Saigi soojemad riided selga aetud ning Vivitar kaenlasse haaratud. Olin kogunenud seltskonnas siis ainuke eestlane. Seisime seal alguses ja lihtsalt vaatasime. Klõpsutasime siis ka paar pilti.
untitl21.BMP
Stassiga mõtlesime teha mõned pildid ka altpoolt, läksime kaldteed mööda allapoole (vinklirauatükid astmeteks), kükitasime ning jäime lainet ootama. Passisin läbi kaamera akna. Kaua me ootama ei pidanud. Aparaadi silmast nägin, kuidas ilus suur laine tuli. Ootasin, kuni see tuli täitsa lähedale ja siis pildistasin:
laine lähemal

Pärast seda läks põrgu lahti. Laine viskas mu sellili. Stass sai käsipuust korralikult kinni, aga minust uhtus vesi üle. Ühe käega hoidsin fotoaparaati veest välja… vähemalt üritasin :) Teise käega polnud enam midagi haarata. Laine lõi slipi vett täis ning hakkas tagasi ookeani valguma. Vool hakkas mind kaasa tirima. Tundsin, et nüüd on minek.

Parda taga pöörles laevapropeller, mille häält oli aeg-ajalt kuulda, kui see lainetuse käigus osaliselt veest välja tõusis.

Selili mööda slipi pinda allapoole libisedes tundsin äkki, et jäin millegi taha kinni. Lõpuks, kui vesi oli slipist taandunud, sain aru, et jope oli ühe trossi alla kinni jäänud. Tõmbasin ennast sealt ropsuga lahti ja hakkasin ruttu ülespoole ronima, et enne järgmist lainet jalule saada.

Olin üleni märg. Fotokas tegi imelikke asju. Poisid ütlesid, et jope on selja pealt katki… See oli tol hetkel kõige väiksem mure. Läksin kajutisse, riidest lahti ja dushi alla. Panin soojad riided selga, võtsin kuuma kohvi, ühe tableti.

Pärast, enne keskööd, sai veelkord slipis ära käidud. Enam selliseid laineid polnud. Tagasi üles messruumi minnes silmasin vanema kursuse poisse pudeli taga istumas. Pakuti ka mulle istekoht ning pits pandi ette. Mõne pitsi möödudes tõin juba kitarri välja ning läks lauluks lahti. Lõpetasime laulujoruga hommikul pool viis.

Fotoaparaadi kohta Mairold juba ülevalpool kirjutas. Segasele pildile on jäänud peale ka tross, mis õnnetuse hetkel oli koos veega slipi pinnaltlt üles tõusnud (tross oli rehvidest vendrite jaoks, mis slipi allääres rippusid, ühel fotol on vendrid ka näha). Olles veemassi all, tegin veel fotokaga pilti. Sellest on jäänud pildile vesi ning tross, mis turritas üles.

Tänu sellele roostes trossile pääsesin ma hakklihaks muutumisest laeva sõukruvis ning võin lugeda seda päeva oma taassünnipäevaks. Täpselt kümme aastat tagasi… Täna võtsin sel puhul ka ühe pitsi. Koos Mairoldiga.

Mairold

meremees ja sulesepp

2 thoughts to “Fr.C41: Jaanipäeva torm, Dani “mereristsed””

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.