21. juuni, 1996, kell 2330, reede
Jällegi tõmmati meid desinformatsiooniga haneks. See vene laev, mis öösel meile sildus ja hommikul lahkus, ei andnudki mingit külmutatud kala. Hoopis papptaarat laaditi talle peale. Selle töö juurde meil asja ei olnud. Kala pidi mingi teine laev tooma.
Kell 1130 sildus hoopis üks tanker meie juurde. Fryderyk Chopin ostis laevakütust. Mis bisnes käib, aru ei saa. Ise me jagame kütust, aga nüüd hoopistükkis ostame seda juurde. Taarat jagatakse võõrastele laevadele ja kala tuuakse meile ajutiselt peale. Segane värk.
Tanker oli Malta laev, kodusadam Valletta, nimi North Trader. Laev ise värviline, kollast ja musta segamini ja meeskonnaliikmed on ka värvilised. Musta nahavärviga meremeeste nägemine oli elamus omaette.
Rotid on meie saia pätsamisel eriti nahaalseks läinud. Mõnikord viivad viilud isegi siis ära, kui keegi ka kajutis on. Täna Daniga üritasin saiavarast pildistada. Panime peibutusviilu radiaatori alla rotiaugu juurde (see auk ei sarnanenud küll multifilmides nähtuga). Viilule sidusime niidi ümber, teine ots koi külge, ja jäime ootama. Rott üritas mitu korda saia ära viia, aga teda pildistada ikka ei jõudnud. Nii kui liigutasime, oli läinud.
Kui Dan õhtul laeva peal liikus, siis tänu mu kannatlikkusele istusin ikka kajutis rotiaugu juures. Saiaviil oli juba kõvaks kuivanud ja rott pidi selle ainult tervelt kätte saama. Paistis, et ta vihastas ja korraga hakkas viil kiiresti augu poole liikuma, nii et niit katki läks. Ma ehmatasin ka, et pagan viibki saiaviilu nii minema, et foto jaoks poseerida ei jõuagi. Hüppasin koilt radiaatori juurde ja kahmasin saiast näppudega kinni.
Tagantjärele tundub isegi, et mingi hetk kiskusime viilu omavahel, vähemalt mingi kaks-kolm sekundit. Nägin ka roti tigedat pilku, see oli peale hammaste ka esikäppadega sellest kinni, ja siis lasi ta saiast lahti. Nüüd sisendan endale, et ju tal sai vaprus otsa, aga millegipärast on mul tunne, et ta kasutas klassikalist ütlust: targem annab järele… Veel pool tundi üritasime teda välja meelitada, aga ei tulnud. Peale õhtusööki avastasime, et saiaviil oli ikkagi kadunud. Niit taas katki.
Peale seda kaotasin pokkerimängus 150 tikku. Klaipedast ostetud sihvkad, mida ma ise polegi sööma hakanud, müüsin tikkude vastu Danile. Nüüd natuke lahedam olemine.