Fr.C37: Kui tööd ei ole, veri vemmeldab

20. juuni, 1996, kell 2310, neljapäev
Tänasest algas lõpuks meie grupi trümmitöögraafik. Kuid mitte ühtegi laeva ei sildunud ja me passisime niisama. Kuid nüüd, natuke aega tagasi, kella üheteist paiku sildus Vene super-super traaler “Petropavlovskaja Krepost”. Vene lipu all, Sankt Peterburg on kodusadamaks. Nad pidid kauba ajutiselt meie trümmidesse paigutama, hiljem see pidi ära viidama. Kaubaks pidi külmutatud kala olema – raskem tassida, kui senist kalajahu. Muideks öeldakse, et inimene harjuvat kõigega. Kalajahuhaisu ei panegi eriti enam tähele…

Kui laevad sildusid, siis mõlemal olid poordid rahvast täis. Ja vene laeval paistis ka üks noor neiu reelingu ääres olevat. Keegi hõiskas koridoris, et tibi poordis ja kõik panid kablutades välja tekile. Vanuse järgi pakuks, et kah praktikant. Minu arust ta eriti vaatamist väärt ei olnud, aga meie madrused vaatasid teda kui maailmaimet. Eeh, meri paneb vere vemmaldama…

Pootsmanil on jälle deliirium. Keegi oli ta viinad ära peitnud, et millalgi tekile tööd korraldama jõuaks. Avastasime, et me kajuti peeglikapist kadusid kõik habemeajamisvedelikud. Kahtlustame pootsmani. See on ennast vist segaseks joonud. Keegi vanemate mehaanikapraktikantide hulgas oli endale Invergordonist suveniiriks Šoti seeliku (või kildi) ostnud ja ühel õhtul tuias see seljas laevas ringi. Messis nägid mitmed, kuidas pootsmanil olid teda nähes silmad särama läinud. Appi!

Mairold

meremees ja sulesepp

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.