Fr.C27: Nii me tapsime Ferdinandi

10.juuni, 1996, kell 2350, esmaspäev

Öösel keerati jälle kellasid tund tagasi, nüüd oleme Eesti ajaga võrreldes 3 tundi maas. Täna jäi merel tuul üsna vaikseks. Nüüd saab maamehe moodi elada.

Täna olin köögitoimkonnas – kuus tundi jutti koorisin kartuleid. Kätel oli töö lõppedes nahk kui paar numbrit suurem. Ülbeid rottisid enam näha ei olnud, mõni sehkendas kuskil varjulises kohas. Prussakaid enam üldse tähele ei pane.

Ahjaa, paar päeva tagasi aitasime ühe elust väsinud tegelase teise ilma. Vist juba kirjutasin, et meie kajut on huvitaval kombel prussakatest prii. Noh ja siis sel õhtul, kui Tiit meie kajutisse külla tuli, jäi kajutiuks lahti. Ma märkasin äkki, et üle lävepaku kakerdab üks prussakas. Hõikasin teisi, et meil on spioon kajutis. Nii me seal neljakesi põrandal keksivat tegelast vaatasime. See võttis (vist tähtsa näoga) suuna otse laua poole ja meist ei paistnud üldse välja tegevat. Ausaltöelda ei osanud alguses keegi meist sellisele ninakuse ja hulljulguse peale ei i-d ega a-d öelda. Lõpuks Ivo arvas, et sel on vist eluisu otsas või on muul moel ära pööranud. Üldise hämmingu juures ei tulnud kellelgi pähe see olend ära koristada, tahtsime näha, kaugele see siblib. Lõpuks Ülar ütles, et tapke ära, sest kaob veel kuhugi prakku ja varsti ka sugulased järel. Võtsin siis kinga ja tahtsin sellega prussakale lagipähe lajatada, aga see lisas kiirust ja ma põrutasin tolli jagu mööda. Ilmselt oli ta kinga juba varem näinud. Teise matsuga läks ülbik loojakarja ja võib-olla on tal seal parem.

Mairold

meremees ja sulesepp

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.