Fr.C15: Sadamalinna naised

29.mai, 1996, kell 2250, kolmapäev

Täna algas meie grupil taas töövahetus. Täna möödus trapivahis aeg kiiresti. Tegemist oli igasugustega. Sai meeskonnaliikmetega suheldud ning võõrastega vene keelt praktiseeritud. Ära tuli ajada tegelasi, kes käisid taarat küsimas ja ka üks lipsustatud mees, kes tahtis laevale kuskilt “vasakult” kütust müüa. Viimase ajas küll tüürimees ära. Trapi juures on telefon, millega tüürimehe kohale kutsusin. Muidu nendelt, kes teadsid, kus kapteni kajut asub, ma ei hakanud tuleku põhjust küsima. Võibolla olid laeval juba mitmendat korda. Huvitav? Kus asub meie laeval kapteni kajut? Mina veel ei tea…

Tiit rääkis, et õhtuse vahi ajal on laeva ilmunud ka litsid ja mõni alles hommikul lahkunud. Täna Tiiduga trapi juures kõõludes nägime paari lõbunaist kail ootusrikkalt jalutamas. Küsisid ka meilt midagi, aga ma ei saanud aru. Madrused kritiseerisid ja naersid neid, aga nood lõõpisid midagi vastu. Siis hakkas vööripoolse tekiehituse poolt igast kisa kostma. Välja ilmus üks päris räsitud olemisega naine, üks vanematest kadettidest järel, kes teda sõimas ja laevalt minema ajas. See koperdas trappi mööda minema ja siis olid kõik läinud. Uurisime, mis me koolivenda nii vihale oli ajanud? Peale segast selgitust, mida saatsid vandesõnad, saime teada sellest, et kutt oli naisega kajutisse jõudnud ja siis tule põlema pannud… Noh. Üks madrus ütles muiates, et ju siis noormees oli vähe joonud, et lõbunaise kasimatus ja iluvead silma riivama hakanud. Heh. No comments. Igasugust rahvast kohtab sadamas.

Täna selgus, et laev on arvatavasti reedeni sadamas. Peale hommikust tööd käisin koos Ivo ja Margusega linnas ja ka poolsaarel ära, sinna sai väikese praamiga. Akvaariumis olid igasugu kalad, kilpkonnad, mereloomad, “meresaadused”, pingviinid, topised jne. jne. Meremuuseumis olime tükk aega, see on kunagise kaldakaitsepatarei hästisäilinud ruumides. Kollektsioon jääb meie meremuuseumile alla, aga huvitav oli sellegipoolest.

Kell 1600 algas delfinaariumi Delfinai etendus. Delfiinid ja kotikud tegid trikke, tribüünid olid kilkavaid mudilasi täis, me tundsime end korvpalluritena. Show ise oli mõnus. Tundus, et üks delfiin ei allunud dresseerijale, ujus nagu solvunult eemale ja seilas omaette ning tegi lollusi. Vabandati, et delfiinid on väsinud, aga see oligi show parim osa.

Kui praamini oli jäänud mingi pool tundi, siis mõtlesime, et võiks ju mõne kohalikuga törts juttu ajada. Silma jäi paar neidu, võtsime südame rindu ja tasapisi nihkusime neile lähemale. Mulle tuli meelde, kuidas esimesel õhtul Dan oli vene neidusid eemalt pildistanud ja endal tekkis kah hasart, et peaks tutvuse niikaugelegi sebima, et saaks ühise foto peale. Ja Kuidagi iseenesest saimegi jutu peale, rääkisime igasugustest asjadest. Mina purssisin vene keelt, Ivo ja Margus inglise keeles, kui sõnu jäi puudu, sai kätega sõnu juurde vehitud. Fotod said kah tehtud ja vahetasime aadresse. Selgus ka, et koos ühe praamiga linna tagasi sõidame. Naljakas oli see, et praamil olles jutt enam nii sujuv ei olnudki. Olin justkui huvi kaotanud. Praegu siin mõtlen, et tegelikult neiud soovisid vist õhtul hiljem veel kokku saada ja juttu ajada, aga meil oli laeva peale minekuga kiire. Nad küsisid, kaua laev veel sadamas on, aga me andsime umbmääraseid vastuseid – et me oleme marjaki, sevodna sdez, zavtra tam – nii, et ei teadnud. Tegelikult olime oma fotod saanud ja muud ei soovinudki. Pealegi olime õhtusöögile hilinemas. Viimasel ajal hakkab nälg enne korralist söögiaega end meelde tuletama. Täis kõht tähtsam, kui neidude säravad silmad.

kaaala.JPG kvartett duo

Laevas sai Danile kuulutatud, et kohalikega sai tutvust tehtud ja koos pildilegi ronitud. Tema millegipärast ei uskunud.

Õhtul keeras ilm tuksi. Hea, et me ei juhtunud paduvihma ajal linnas olema.

Mairold

meremees ja sulesepp

One thought to “Fr.C15: Sadamalinna naised”

  1. Endalgi naljakas taas lugeda ja võitlen, et kirjapandu autentsust blogisse lisamisel mitte rikkuda. Eks see sinisilmsus ja naiivsus kumab läbi. Paari aasta pärast me nii ontlikud enam ei olnud. Merekool õpetas elu :)
    Muide, 96′ aasta sügisel sai ühele neidudest paar fotot isegi saadetud. Vastust pole siiani tulnud :) Ju siis me tundusime imelikud meremehed olevat :)

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.