21. mai 1996, kell 2320, teisipäev
Ikka reidil. Värvimine. Ilm rõske. Väike tormike. Mõnusalt õõtsutab, ei rohkemat.
Kajutikaaslased ja teised grupivennad otsivad laeva peal tegevust. Kinosaalis vaadatakse meeletult filme, kopteritekil käiakse põlve otsas tehtud jõusaalis. Rainer võtab “kehaehitamist” täitsa tõsiselt. Mina tegelen rohkem kirjutamisega ja lugemisega. Suurepärane võimalus üleolevat aega kasutada. Teab, millal järgmine kord selline võimalus avaneb…
Kirjutan õele kirja. Ja üks paks raamat on käsil. Grishami “Pelikani memorandum”.
Meeleolu on kuidagi nukker ja rusutud. Mitte ainult minul. Sõber Ülar kirjutas luuletuse:
uskudes pidevalt ootust nii head
sätendab võimalus puutuda maad
mõtteist kaob puhtus nii ilusalt kole
need vastuolud siin on ja ei oletugevnev tuul ei ööselgi vaibu
lähedalt kauge unistus näib ju
laintest neist tõusvaist tunnetus tärkab
kuivatad silmilt veepritsmed mis märkadning jällegi matad kõik piiratud plaanid
öö pimedas säras maa kaunilt siin läigib
on mühin ning hääled mis tuttavad ammu
see kaugus nii lähedalt kauge ei saabu
21.mai
Seisime kogu päeva reidil. 1 tund vahis. Kohutav igavus. Ainult söö, s…. (nt seikle) ja maga. Õhtul mängisime karoonat. Öösiti magame tule valgel. Pidavat olema efektiivne vahend pimedas väljailmuvate prussakate vastu :P