Fr.C5: Olemegi merel / Tallinn laht-Klaipeda reid

Kassetmakk mängib “Def Leppardit”, mis sai kunagi Taanis vahetusõpilasena elades lindistatud. On kuulda peamasinate mürinat. Ivo magab. Mairold on valves. Ütu kadus kuskile välja. Laev kõigub natuke. Hehh, olemegi merel. Laevaks on “FRYDERYK CHOPIN”. Oleme oma esimesel merepraktikal. Akadeemias peetud lauatennise võistlustel sain III koha. Õppetööd jäid unarusse IGR, MAT, OT (Dan: mida iganes need tol ajal ka ei tähendanud). Füüsika sain eksamil 3. Sügisel tuleb mat. ära teha. Täna õhtul peaksime jõudma Klaipedasse. Olen juba kaks korda vahis käinud: 00-04. Aeg läheb siis nii aeglaselt.

Informatsiooniks: laev on ehitatud 1965. aastal, pikkus 164 meetrit ning maksimaalne laius 21,3 meetrit.

By Mairold

19. mai 1996, kell 1800, pühapäev.
Täna kell 8-12 olin taas vahis. See on teise tüürimehe vaht. On üks pikem ja vanem mees, hallipäine, aga väga lõbus. Eesti keelt ta suurt ei räägi, aga saan ta jutust üsna palju aru. Ma ei peagi talle midagi vastu ütlema, räägib ise küllalt. Vahel kui ta oma noorusaegsetest seiklustest pajatab, siis on tunne, et meil ei olegi põlvkondade ja vanuse vahet. Me mõlemad hingelt noored.

Mu vahi ajal möödusime Liepajast, 15 miili kaugusel Läti rannikust. Täna õhtuks peaks me Klaipedasse jõudma homme saame arvatavasti maale. Ei tea, kas see on võimalik? Ju näeb. Laevas käib väike sagimine, sest praeguseks peaks me juba Leedu vetes olema. Leedu tolli- ja piirivalveametnikud pidid nõudlikud olema, eks seepärast püütakse, et kõik korras oleks.

Mida meie kasulikku teeme? Ootame tormi. Me kõik, omad, laeva meeskond ilmselt seda ei soovi. Saaks korralikku laeva kõikumist tunda ja end mõnes mõttes proovile panna. Aga saab näha. Atlandi Ookeani põhjaosas pidid selle ookeani ägedaimad tormid olema. Küllap tänu Golfi Hoovusele, mis temperatuure kõigutab. Ju siis näeb, kuhu me täna õhtul jõuame. Homme on meil esimene tõsisem tööpäev. Värvimine, rooste toksimine, teki pesemine… Teised grupikaaslased on “töövahetuses” seda juba teinud.

Ma siin mõtlen, et aja mõõde on siin merel kuidagi teine. Enda elu justnagu liiguks, aga seal, mis peale meid maha jäi, elu jääks nagu seisma. See on nii kauge ja ega kuulda kah pole midagi (Eesti raadiod enam ei ulatu ja TV on samuti kättesaamatu). Järelikult seal elu seisab. Kuid kui kolme kuu pärast naaseme, siis saame vist imestada, kui palju on vahepeal ilma meieta toimunud ja muutunud. Suvi on ära olnud, meie jaoks vahele jäänud. Natuke arusaamatu.

Merel siin tundub ka ruum hoopis midagi muud olevat. Ei oska seletada. Maailm oleks nagu väiksem. Tundub, et sirutaks käe välja ja kataks labakäega kogu Läänemere… Maa peal olles ei taju liikumisel suuri vahemaid. Kui autoga sõita, siis on kõik ju siinsamas, maa käib meie alt läbi. Merel on tunne teine. On seal, kus olime ja on seal, kuhu läheme. Siin on selle vahepeal. Oleme kui suures supikatlas, kus liigume saartest ja rannikuasulatest mööda. Seda kinnitab kaart, ega silmaga tihti ei näegi, et möödusime Pakrist või Ristnast, või siis Saaremaast. Peale mõningast kulgemist osutad teise parda poole ja mõtled, et seal silmapiiri taga on Gotlandi saar. Harjumatu ja mõnes mõttes hirmutav. Võõras on hirmutav. On ju kinnise ruumi kartus, kui ruum hakkab peale suruma ja hinge matma. Merel on vastupidi. Ruum kisub sind lahti ja tunned end nii tühise ja väiksena. Mõnel võib isegi paanika tekkida, kui hing surub seest välja… Avarusse, mõõtmatusse.

Täna enamus aega tagusime kaarte. Selgub, et Dan on kaardimängus osav. On omale juba hulga tikke kogunud. Minul on tikkude hulk kahanenud ja vahepeal olen isegi võlgu võtnud. Huvitav on see, et alustasime kõik võrdselt, jagasime tikud täpselt ära. Aga mõnede kätte koondub millegi pärast enamus. Ja enamus meist vaatab, et hing sees oleks. Tikud on kui raha mõõdu saanud. Kui laenan, siis pean protsendiga tagasi andma. Praegu on tunne, et hakkan pankroti poole tüürima. Me kajutis ei ole ühtegi ülearust tikku. Ka laeva tühjade kajutite sahtlid ja kapid on läbi otsitud, Ivo va õnneseen, leidis isegi ühe tolmanud karbi. Tikud on hinnas. Kõige naljakam oli täna olukord, kus üks madrustest tuli ukse vahele ja küsis, kas suitsule tuld on anda. Me mõistagi raputasime pead ja ütlesime, et ei suitseta. Kuigi sahtlis on tikke ligi tuhat… Tegelt ka me ei suitseta. Ausalt!

One thought to “Fr.C5: Olemegi merel / Tallinn laht-Klaipeda reid”

  1. 19.mai
    Oleme merel. Laev on aeglustanud käiku, et mitte liiga kiiresti Klaipedasse jõuda. Venime kogu päeva. Paika pandi vahigraafik.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.