Eile kinkisin elu

Inimene lamas lume sees. Peatasin auto eemal. Kõndisin juurde. Oli veel elus ja kontaktivõimeline. Helistasin 112. Kuna mees paistis purjus olevat, siis paluti helistada 110. Politsei lubas kohale tulla. Ootasin 10 minutit. Mees oli vene rahvusest, lühikese habemega, tätoveeringutega. Ühte kinga polnud jalas. Hoidsin meest ärkvel. Peatus teine auto. Helistas ka tema politseisse. Küsis, kas poole tunni jooksul pole politsei suutnud kohale tulla. 110 ütles, et neil pole vaba ekipaaži. Lubasid kiirelt siiski tulla. Mees sõitis minema. Mina jäin valvesse. Mees hakkas ära vajuma. Ajasin auto kõrvale ning panin ta esiistmele istuma. Alkoholiaurud täitsid salongi. Naisele ja pojale see “odour” eriti ei meeldinud. Helistasin veelkord 112 ning palusin kiirabil kohale tulla. Sattusin Ida-Virumaa päästeteenistusse. Suunati Tallinna. Paluti politsei siiski kutsuda. Otsustasin viia mehe kainerisse. Helistasin politseisse. Öeldi, et kainereid meil enam pole. Patrull pidi teel olema. Mees palus, et viiksin ta kuhugi. Lõpuks suutis öelda kohaks: Solnõzko. Teatasin, et taksoteenust ei paku. Mees oli üles autos soojenenud. Päti iseloom lõi välja jälle. Käskis ennast ära viia. Jäin politseid ootama. Politsei sõitis mööda. Vilgutasin tuledega. Ei peatunud. Kihutasin järgi. Vilgutasin tuledega. Ei peatunud. Vilgutasin tuledega ja lasksin signaali. Ei peatunud. Pöörde peal peatasin auto. Jooksin välja ja koputasin liikuvale autole klaasi peale. Peatuti. Andsin mehe üle. Aega kulus 30 minutit. Politsei tänas. Omavahel öeldes, oli moment, kus mõtlesin ta tagasi lumme lükata…

5 thoughts to “Eile kinkisin elu”

  1. Seoses Dani ajutise elamisega Maardus on mereblog muutumas politseikroonikaks :) Aga Danile kiidusõnad, et oli tahtmist inimesega jännata (kes polnud sugugi tänulik). Ma ise oleks vist ükskõikselt mööda kõndinud. Aga pärast oleks põdenud ka…

  2. Laupäeva hommikul Hiiumaale sõites märkasin Taeblast läbi tuhisedes tee ääres jalgrattaga küliti olevat meest lumehanges. Helistasin 112 ja vastuvõtt oli pehmelt õeldes leige, pika vingumise peale lubati ikka kiirabi saata kah, mul läks kiireks, teised möödakõndijad jäid valvesse. Suht raske on ikka keset haapsalu maanteed pärnus telefoni taga istuvale neiule segeks teha et Taebla piiril paremat kätt suunaga Tln-Haapsalu on mees rattaga lumehanges ja vajaks abi, nad kohe mitte ei taha aru saada asjadest, väga tülikas ettevõtmine on see teise inimese aitamine. Aga vahest peab, sest kunagi võib endalgi abi vaja minna ja ma siis sinisilmselt loodan, et leidub mõni teinegi, kes viitsib asjaga jännata.

  3. Elu päästmine ei ole päästeteenistuste vääramatu kohustus eestis, karistada keegi ei saa kui väljakutsele ei reageerita või vindine alajahtub või lämbub. Ehk siiski on ka kuskil kindlaksmääratud kord kes peab purjus maaslamaja evakueerima ja millise aja jooksul ?
    Lootusetus ootamises ei jäägi muud üle kui igaksjuhuks agresiivsemale abivajajale käed raudu ja prügikott istmele ja oma transaga lähimasse sooja jaoskonda ?

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.