Kuigi peaks rõõmustama, et meie väikeses mereriigis saadi hakkama suure asjaga – ehitati õlitõrjelaev, mis peaks aitama edaspidi vältida ja tõrjuda õlireostusi merel, siis tegelikult kisub asi jälle üksteise poriga loopimiseks. Kas tõesti ei võiks vähemalt hingega mere juures olevad inimesed rahus elada? Hetkel ei tulegi meelde ühtegi merendusega seotud juhtumit, kus oleks kõik asjad ilusti laabunud ja pole välja löönud eestlase “naabriarmastus”. Hea meelega ootaks siinkohal lugejatelt tagasisidet positiivsete ürituste, sündmuste, tegude või mille iganes kohta, mis merega seotud.
Tallinna Laevatehas esitles esmaspäeval uut õlitõrjelaeva EVA-316, mis suudab läbida kuni 70 sentimeetri paksust jääd, likvideerida naftareostust ning osaleda tulekahjude kustutamisel.
Samas pole laev veeteede ameti kinnitusel ikka veel vastuvõtmiseks valmis, kuna laeva sõumootorite jahutus ei toimi normaalselt ning mootorid kuumenevad üle.
Laeva ümber ehitanud BLRT Grupi juhatuse esimees Fjodor Berman aga pole sellest midagi kuulnud. “Ma ei tea mingitest pretensioonidest midagi, ühtegi ametlikku etteheidet pole meile keegi teinud. Laevaga tehakse praegu katsetusi, see on täiesti tavaline tööpraktika.”
Just eile QM & QM2 uudist vahendades mõtlesin sellele, et pagana ammu ei ole positiivset uudist kirjutanud. Kerisin artikleid tagasi ja esmalt ei leidnudki. Eriti mis puudutab Eesti uudiseid. Kahju. Ja ajakirjanduski, mis on üsna merekauge, leiab selle majandusharu vaid siis, kui midagi on kiskumist.