29. juuli, 1996, kell 2055, esmaspäev
8-12 trümmis tööl. 16-20 sillas vahis. Töönarkomaanid juba. Võtsime esimese vahetusena “Valgjärvelt” kala. Pakid olid seal laeval kokku pandud 30-kilostena. Seetõttu saame vahetuse jooksul tonne veidi rohkem kirja. Täna tuligi nelja tunni jooksul 71 tonni. Seega üle 300 krooni vahetusega. Üldse kokku peaks mul tagasihoidlike arvestuste järgi olema 1075 krooni teenitud olema. Maagiline tonn ületatud. Olen teistele järgi jõudmas. Neli viimast päeva olen end trümmi sokutanud ja kroone tuleb. Homme tuleb vahe, mu nime ei pandud graafikusse.
Sillavahis ei teinud mitte midagi. Veeretasin ainult mõtteid. Sain tüürimehelt teada, et üks laev peaks kalaga veel tulema. Passimine jätkub… Hea, et vähemalt tööd on. Ei saa kurta. Jutud käivad, et kui väga kiireks läheb, siis enne Poolat Tallinnast läbi minna ei jõuagi. Siis tuleb otse Poolasse minna. Fryderyk Chopin läheb sinna kuuks ajaks dokki. Kas see jutt on õige? Kui jah, mis meiega seal siis tehakse? Pannakse bussidele ja koju? Või ootame doki lõpuni ja teeme mingeid töid. Siis kojujõudmine läheb septembrisse, mil koolis peab juba olema. Küsimusi kui palju. Samas avastan enda juures seda, et teadmatus isegi meeldib mulle. See on mind varemgi köitnud, aga nüüd lausa naudin seda.
Peale lõunat sain läbi Vladimir Beekmani raamatu “Ja sada surma”. Lugemiselamus. 40ndate aastate sündmustest, metsavennad versus kommunismikurjategijad. 1977. aastal kirjutatud sõjaromaan, aga vaatamata nõukogude ajale kirjutatud väga tõetruult ja ilustamata. Nüüd loen muidugi vastupidi – metsavendasid pooldavalt, aga nõukogude aeg ju kirus neid ja sakslasi. Kirjanik on osanud jääda neutraalseks. Huvitav, kuidas selline romaan üldse avaldati? Kirjutatud on küüditamistest ja mõned tegelased väga rahvuslikult meelestatud. Kuidas ära ei keelatud? Aga ju siis parteilased olid raamatu teise vinkli pealt vaatamisel pimedad.