30. juuni, 1996, kell 2350, pühapäev
Tekitöö päev taas. Peale lõunat oli tekil vähe rahvast ja mul tärkas taas kinnisidee – masti tippu ronida. Olin seda mõtet juba ammu peas kandnud ja tegin ettepaneku seda teha nii organiseeritult, et teeksime sündmusest vastasmastidest fotod. Algul laideti mõte maha, aga siis äkki oli Dan kahe fotokaga platsis ja hakkasime laeva keskosa poole kiikama.
Jagasime mehed ära. Mina, Ülar ja Ivo hakkasime ahtripoolseima otsa turnima, Aivar, Tiit ja Dan keskmise otsa. See mast pole just see, mis purjelaeval – A-kujuline, eelkõige losspoomide jaoks. Keskmine ka navigatsioonitulede jaoks. Nende vahele veel mitmed raadiosideantennid tõmmatud. Ses suhtes oli lihtsam. Peale pikka redelit sai platvormil end turvalisemalt tunda. Mina jõudsin platvormile esimesena, redeliastmeid võtsin üsna keskendunult (vähemalt kolm kontaktpinda redeliga, kui neljas muutus) ja kõrgusekartust peale ei tulnud. Minu järel ronis Ivo, kes samuti peale mind kohe kohal oli. Ülar turnis meie masti teisel “sambal”, võttis üsna ettevaatlikult.
Kui olime kolmekesi platvormil, siis tahtsin veel edasi ronida. Oma kolme teise kaaslase poole vaadates selgus, et nende mastiplatvorm tiba kõrgemal ja Aivar juba haaras kinni topitulede mastist ja hakkas seda mööda edasi minema. Ma ka ei saanud ju ootama jääda, haarasin ka enda mastikõkatsist kinni, kuigi see ei paistnud üldse nii jäme olevat, kui me sõpradel teise masti otsas.
Sel hetkel, kui Aivar oli juba inimese pikkuse jagu kõrgemale saanud ja mul jalg enda mastiredeli esimesel pulgal, kuulsime äkki läbi laeva raadioside kõlarite vanemtüürimehe häält. See ütles karmilt, et me roniks kohe alla tagasi. Instinktiivselt vaatasime silla poole ja selle tiival vanemtüürimees ähvardavalt seisiski. Jõudsin Dani fotokaga konkurentidest pildi teha ja tuli alla ronima hakata.
Minu tehtud foto sai selline. Vaade ahtrist vööri poole. Vööri tekiehituse sillatiival on näha ka korra kehastus – vanemtüürimees Eduard. Kollane dressipluus seljas, paguneid peal ei ole, aga võtsime ta sõna siiski kuulda.
Teine foto mastironimisest. See, mis minu ahtri vennaskonnast tehti vööri poolt. Oleme juba teel alla. Seekord on Ülar nobedam. Minul (see, kes veel ronimiseks valmistub) jalg vist alla vaatamisel tudiseb.
Õhtusöögil oli mastiaktsioon juba tervel meeskonnal jutuks. Muidugi, kui vanemtüür kasutas meie allasaamiseks laeva sisetelefoni ruuporeid. Terve laev ehmatas end püsti, kui need kurjadest sõnadest üürgasid.
Kahju muidugi, et masti tipp jäi katsumata. Aga käe saime valgeks. Nagu vanades meremeeste seiklusromaanides. Jack London “Merehunt” meenub kõigepealt. Kapten ütles noormehele, kes masti otsast alla tuli, et nüüd on tal enda jalad all. Või midagi sellist… Nüüd meil kah. Harkisjalgsed meremehed valmis.
Need “matid”, mis pääsesid valla vanemabi suust, jäävad eluks ajaks meelde. Niivõrd mahlast teksti kuuleb harva :)