16. juuni, 1996, kell 2222, pühapäev
Jälle üks nigel päev. Muidu oli õppepäev, aga ma sain etteantud materjali kähku ära kirjutatud. Muidu siinne olemine vaid toiduajast toiduaega elamine. Vaikselt hakkab ära tüütama. Tööd, s.t. sellist tööd, mille eest raha saab, me pole veel teinud. Avansi saamisest ei tasu vist rääkidagi. Praegu veel mehhaanika kadetid teevad trümmis tööd, aga me juba kardame, et kui nii vähe laevu tuleb, siis meie vahigraafiku ajaks kala enam ei olegi. Täna sildusid meie juurde kaks BMRT-d – Lahemaa ja Hobulaid. Seega viis laeva on juba käinud. Kui infot uskuda, siis kaks tuleb veel ja kõik… Üks laev pidi meid Norra meres ootama. Mis edasi saab, ei tea. Oletusi on palju, jutte laevas liigub mitmeid.
Peale viimaste päevade informatsiooni on küll tunne, et siit tuleks võimalikult kiiresti kaduda, kuna raha ei paista kuskilt. Saaks koju, ehk jõuab enne sügist midagi veel teenida. EML pidi praktikante lihtsalt vastu võtma. Võimalus ka õppelaevale Linda minna, aga see ju rohkem kui kolmveerand ajast kai ääres. Kevadel oli isegi mõte, et seal võiks praktikaaja läbi libistada küll, ülejäänud suve oleksin Saaremaal. Läks teisiti.
Aga püüan helgemat poolt leida – siin saab parema praktika, kui õppelaevadel. Ja lootus midagigi teenida pole ju päris kustunud.
Liiga palju vaba aega paneb mõtted keerutama… Kui oleks rohkem tegevust, siis nii palju ma ei mõtleks. Pinge on juba ka lihastes tunda, aga kangi ei viitsi tõstma minna. Üks mehaanikute juhendaja käib igal hommikul tund aega kopteritekil kiirkõndi tegemas. Tiirutab kiireid samme tehes ja järske pöördeid võttes. Sattusime kord peale. Teda märgates mõtlesin loomaaiale, kus loomad puuris kinni.