Fr.C23: Muljeid sadamalinnast

Taga oleva mäe otsas need grupikaaslased käisidki...
 

6. juuni, 1996, kell 2030, neljapäev
Me ikka veel Invergordonis, ei toimu see laadimine siin ka midagi nii kiiresti. Tööpäev läbi, sadamamehed koju koti peale. Ei huvita neid, et laev tahab sadamast kiiresti minema tõmmata.

Täna hommikupoole käisin ka linnas. Lihtsalt jalutasin ringi, täna kaugele ei läinud. Asula, kus vaid kolm pikemat tänavat, on juba läbi käidud. Eile sai sõpradega suurem tiir tehtud, mingi 7-8 kilomeetrine ring. Asula lõppes kui noaga lõigatult ja avanes agraarmaastik. Suured põllud, farmid, kalatöötlemis- ja muud tsehhid. Karvased veised, ja palju lambaid mööda mäekülgi liikumas. Huvitaval kombel on põldude vahel ainult asfaltteed, mitte ühtegi kruusateed. Seepärast ongi autod siin nii puhtad. Mingist koolimajast valgus välja muljetavaldav hulk punapäid. Niipalju, kui jõudsime ringi vaadata – ühtegi vaatamisväärset neidu ei kohanud. Ja muidugi tänavate ületamine on paras peavalu, ei tea, kummale poole enne vaadata…

Mõned kursusekaaslased käisid lähima mäe otsas ära, see võttis neil terve päeva aega. Kuid sealne vaade oli jalavaeva ära tasunud. Mõned kadetid võtsid kätte ja hakkasid Loch Nessi järve poole minema.

Selle mäe otsas käidigi. Kui hoolikalt vaatad, näed ka U/B Fryderyk Chopini, kahe naftaplatformi vahel kalda lähedal.

Tiit ja Aivar jätsid meile lauale kirja, et kui nad laeva lahkumise ajaks tagasi ei jõua, et me siis hoolitseks nende asjade eest ja viiks need Tallinna. Tagasi olid nad õigeks ajaks, aga ma ei mäleta, kuidas neil läks. Järgnevate variantide hulgas on üks nende seiklustest. Minu mäletamist mööda nad tõsteti rongist maha, kui ma ei eksi…

Mõned jäid rongist maha, mõni läks maanteele, mis oli hoopis kiirtee, kus hääletada ei tohtinud. Need, kes rongile jõudsid, tõsteti kontrolöride poolt juba järgmises peatuses maha. Vanema grupi kadettidest kahel õnnestus järve ääres ära käia, nad said kenasti mingi auto peale.

Mina olin täna 16-20 trapivahis. Kella kuue paiku käisid kohalikud poisikesed juttu ajamas. Vestluseks ei saa seda nimetada, pigem ülekuulamiseks. Nad aina küsisid ja mina jõudumööda vastasin. Kes, kus, kust, kui kaua, kuhu, mis meeldib jne. Alguses tuli mul seletada, et ma ei ole “russ”, et laev on ikka Eesti lipu all. Nende inglise keelest oli natuke raske aru saada. Keel justkui leib sõkaldega… Jalgpallist rääkisid enamus aega, sellest sain ma aru. EM vist käsil, võhikuna pole kursis. Nemad rääkisid, mina ainult mhm-tasin ja jah-jah-itasin. “Russid” olid kellegilt pähe saanud. Justkui mind kõigutaks? Lõpuks küsisid, kas mulle šotlased meeldivad? Vastasin diplomaatlikult ja vist isegi ausalt, et jah. Siis nad ära läksidki, paistsid, et olid rõõmsad, et oma maale reklaami tegid.

by Dan

See päev Šotimaal oleks muutnud kolme noore inimese elu põhjalikult, kui ainult meile oleks antud võimalus…kuid sellest hiljem.

Kuna Loch Nessi järv ei tundunud kaardi peal tõesti mitte eriti kaugel olevat, siis saigi eelmisel päeval kokku lepitud, et pakime kolmekesi (mina, Tiit ja Aivar) kotid kokku ja hakkame hommikul minema. Nii nagu sai otsustatud nii ka tegime. Alustasime oma teekonda jalgsi mööda suurt teed Loch Nessi poole. Mõte oli, et lähme koos vanema kursusega ning kasutame kohalikku rongiliini, kuid millegipärast otsustasime teisiti. Enam ei mäleta, miks. Sai siis hakatud kõmpima. Päev oli väga palav ning asfalt tahtis sulama hakata jalge all. Pika kõndimise peale jõudsime lõpuks ühte teise linna (vot ei mäleta jälle, mis linnaga tegu oli). Seal sai natuke jalga puhatud ning kaasa võetud sööki-jooki maitstud. Kohalikega vestlemine muutus tõeliseks väljakutseks. Et aru saada, mida šoti mees üritab sulle rääkida, tuli mitu korda paluda tal seda teksti uuesti korrata :).

Kuna Šotimaa tundus ilus ja meeldiv koht olevat ning tänaval silmasime ka töökuulutuste stendi ühel vaateaknal, siis otsustasime tutvuda võimalustega, mida pakutakse. Peale lühikest analüüsi jõudsime järeldusele, et jäämegi Šotimaale elama ja tööle. Astusime julgelt tööbüroosse sisse ning pakkusime ennast tööle… Royal Navy’sse :D. Tundus, et kõik sujub hästi ning tõepoolest ei pea õhtul enam laeva peale tagasi minema. Bürootöötajale tundus, et me pole tõelised suurbritannlased ning küsis üle meie kodakondsuse. Kui sai teada, et oleme eestlased, jäi hetkeks sõnatuks. Pole ju varem selliseid inimesi näinud, veel vähem on neid kandideerinud seal linnas mereväkke. Et mitte vastutust järgnevate tegude eest enda peale võtta, helistas ta kuskile kõrgemale. Toimus pikk jutuajamine telefoni teel. Selle tulemus meid eriti ei rõõmustanud. Enne teenima asumist peaksime elama 5 aastat Šotimaal, et kätte saada kodakondsus ning siis alles võime tagasi tulla.

Jalutasime edasi. Miskipärast ei tahtnud keegi meid peale võtta tee ääres. Põhjus selgus alles hiljem – kiirteel ei võtagi keegi hääletajaid peale. Kuna päeva teine pool oli juba peal ning me ei olnud veel pool teedki maha käinud sihtkohani, võtsime vastu ühehäälselt otsuse tagasi pöörduda laeva. Nii me ka tegime. Kas ka meie õhtul laevas süüa saime veel, seda ei mäleta jälle.

by Linnar

6.juuni
Otsustasime rongiga sõita lähimasse suuremasse linna Invernessi. Rongi peale saime ilusti ja sõit läks lahti. Rong tundus kiire olevat. Pärast esimest peatust astus vagunisse kontroll ja hakkas inimestel pileteid kontrollima. Meie kadette oli selles vagunis ehk kümmekond. Mõned istusid, mõned seisid. Kui kontroll meieni jõudis, vaatasid igatahes kõik aknast välja ega reageerinud eriti D . Kontroll oli aga järjekindel ja sai meist ühe, inglise keelt paremini oskaja, rääkima. Asi lõppes tõepoolest sellega, et järgmises peatuses pidime rongilt maha minema. “Don’t try again” oli väljend, mis sellest korrast minu inglise keele teadmistesse jäi.

Olime jõudnud ühte teise väikesesse linna, kus vaatasime veidi ringi ja otsustasime tagasi laeva juurde hääletada. Ilm oli väga hea. Autod aga ei peatunud, või õigemini ei saanud peatuda, kuna tee oli suhteliselt kitsas ja tähistatud pideva joonega. Jalutasime 13 miili. vahepeal lõikasime tee kurve üle põldude sirgeks. Ühel sellisel korral saimegi jälle võimaluse inglise keelt praktiseerida ja selgitada, et me ei ole “trespassers”, et me tahame “only go straight”. Laevale jõudsime just õhtusöögi ajaks )

Mairold

meremees ja sulesepp