Bioneer.ee on avaldanud hea ülevaate meie merealadesse puutuvatest teemadest. Mereblog avaldab paar lõiku Kärt Vaarmari tekstist ja viiteid kokku pandud materjalideni.
Merealade kasutamine ning merekaitse on teemad, kus hetkel on toimumas pidevad arengud.
Surve merealade kasutamisele on üha tugevam, kuna järjest enam leitakse viise, kuidas merd kui loodusressurssi inimeste heaks tööle panna – lisaks pidevale laevaliiklusele soovitakse merel püüda tuuleenergiat või rajada gaasijuhtmeid (nt NordStream), kaevandada maavarasid jne jne. Mereökosüsteeme ohustavad lisaks ehitistele ja kaevandamisele ka naftareostused, CO2 emissiooni suurenemine, invasiivsed võõrliigid, eutrofeerumine, prügistamine jne.
Samal ajal on hakatud järjest enam teadvustama ka vajadust mereökosüsteemide kaitsmiseks, täienenud on teadmised liigikaitse vajadustest ning merealade looduskaitselistest väärtustest. Nii on näiteks Eestimaa Looduse Fond (ELF) koostöös teiste asutuste ja organisatsioonidega selgitanud välja oluliste loodusväärtuste olemasolu mitmetel merealadel (Gretagrundi madal, Krassgrundi madal, käimas on inventuurid Kõpu poolsaare ümbruses). Selle töö tulemused on osalt ka vilja kandnud – 2011. aasta augustis võttis Vabariigi Valitsus Gretagrundi madala looduskaitse alla.
Samas esitatakse järjest kiirenevas tempos taotlusi merre tuuleparkide rajamiseks, nii et tegemist on omamoodi võidujooksuga – kas jõutakse ala enne ära inventeerida ja kaitse alla võtta, või jõuab ette tuulepargi arendus.
Kas kehtivad õigusnormid võimaldavad merealasid piisavalt kaitsta, millised õiguslikud kaitsemehhanismid ning mida oleks veel vaja reguleerida? 
Neile küsimustele püüdsime vastuseid leida Keskkonnaõiguse Keskuse (KÕK) 11. mail korraldatud loenguõhtul merekaitsest. Merekaitsega seotud probleemidest ja väljakutsetest rääkis Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Jüri-Ott Salm, merekaitse õiguslikule poolele heitis valgust KÕKi jurist Kärt Vaarmari.
/—/
Eesti õigus: fragmentaarne ja ebapiisav
Eestis on merega seotud regulatsioon seni katkendlik ning merekaitse seisukohalt ebapiisav. Merealade kasutamise lubamist reguleeritakse erinevate eriseadustega – laevasõitu reguleerib meresõiduohutuse seadus, vette ehitamist (sh avameretuuleparkide rajamist) veeseadus, kaldaga ühendatud ehitiste (nt sadamate) rajamist reguleerivad planeerimisseadus ja ehitusseadus, kaevandamist maapõueseadus, kaitsealade loomist looduskaitseseadus. Erinevad normid ei arvesta üksteisega piisavalt ning täielikult on puudu normid, mis aitaksid merealade kasutamisega seotud konflikte lahendada. Arvestades, et surve merealade kasutamisele on suur, on see oluline puudujääk. Muuhulgas on meretuuleparkide rajamine täna võimalik ilma planeeringu ning selle keskkonnamõju strateegilise hindamiseta – piisab vaid Vabariigi Valitsuse antavast hoonestusloast, Keskkonnaministeeriumi antavast vee erikasutusloast ning Tehnilise Järelevalve Ameti antavast ehitusloast. Seni veel ühtki meretuuleparki rajatud ei ole, ent taotlused on esitatud mitme jaoks.
Arenguid olukorra paranemiseks on siiski märgata. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium esitas mais valitsusele Eesti merenduspoliitika 2011-2020 eelnõu, mille eesmärgiks on välja töötada merenduse sektoreid omavahelises koostoimes käsitlevad suunised merenduse edendamiseks, et „realiseerida maksimaalselt Eesti potentsiaal mereressursi kasutamisel ja säilitamisel“, nagu seisab kirjas eelnõu sissejuhatuses. Konkreetsete eesmärkidena nähakse tulevases merenduspoliitikas ette muuhulgas, et merekeskkonna seisund on aastaks 2020 paranenud ning et merenduse korraldus ja seadusandlik baas on tõhusamad.
Keskkonnaministeeriumis (KKM) on välja töötamisel merekeskkonna kaitse seaduse eelnõu. 2009. aastal avalikustatud kavatsuse kohaselt oli eelnõu väljatöötamise eesmärgiks luua merekeskkonna kaitse ja kasutamise õiguslik alus ning koondada merendusvaldkonna õiguslik regulatsioon selgesse ja arusaadavasse raamistikku. Tulemuseks peaks olema ökosüsteemsel lähenemisel põhinev ja integreeritud keskkonnakaitse põhimõttest lähtuv seadus, milles on muuhulgas sätestatud Euroopa Liidu merestrateegia raamdirektiivist ja rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevad kohustused.
Lisaks on erinevates ministeeriumides ning huvigruppide (nt keskkonnaorganisatsioonid) osavõtul käimas diskussioon merealade ruumilise planeerimise teemal. Nii merenduspoliitika eelnõus kui merekeskkonna kaitse seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuses on vajadust merealade ruumilise planeerimise järele teadvustatud. Hetkel kehtiv planeerimisseadus merealasid ruumiliselt planeerida ei võimalda, kuna maakonnaplaneeringu eelduseks olevad maakondade piirid on tõmmatud vaid maismaal. Siseministeeriumi tellimusel on välja töötatud merealade ruumilise planeerimise metoodika, mis on analoogne maismaa planeerimise süsteemiga. Merenduspoliitika eelnõus nähakse ette, et merealad peavad olema planeeritud aastaks 2020. Arvestades aga näiteks meretuuleparkide rajamise plaanide intensiivistumist, on küsitav, kas mere kasutamise õiguslik reguleerimine toimub piisava kiirusega. /—/
Loe kogu artiklit siit: Bioneer.ee 10.06.11