Nende kahe tee ühenduseks, nagu omamoodi sillaks on sadam. Selle sõna tähendust tajuvad randlased ja meresõitjad sisemaa elanikest sootuks sügavamalt ning vahest ehk isegi vaevumärgatava mõnusa värinaga hinges. Saarlasele pole sadam pelgalt laevade sildumise ja laadungi lastimise-lossimise koht. Sadam on rannaelu tuiksoon, kindlasti mitte vähem tähtis kui kirik või külakõrts.
Siit minnakse, siia tullakse ja tuuakse loomus, siin kohendatakse paate ja püüseid, arutatakse ilmaelu ja pärandatakse meretarkusi noorematele põlvedele. Siin käivad hommikuti "ämbrimehed" merevärsket nillimas, saabuvad huvireisidel olevad alused nii Eesti kui ka võõraste lippude all, et pisut puhata, ringi vaadata ja siis jälle otsad lahti anda. Niisugune on ideaal-maastik – idüll.
Reaalsus kaugel ideaalist
Paraku pole aga kunagi kõik ideaalne ja puudusi leiab otsides alati. Kui aga puudused võimust võtavad, muutub pilt nukraks ja elu soikub. Kurvastuseks on nii läinud paljude Saaremaa ja Eesti väikesadamatega.
Üheksakümnendate aastate esimese poole erastamistuhinas läks loosi ka suur osa väikesi sadamaid. Pool sajandit merest eemal hoitud rahvas ja tema otsustajad ei taibanud, et sadamat tuleb kohelda ennekõike infrastruktuuri osana ja mitte kui kasutuks muutunud kolhoosilauta.
Erastatud sadamate "äriplaanid" olid sedavõrd sarnased, et neid oleks võinud tiražeerida ja kas või ajaleheputkades müüa. Ikka nii, et nüüd on mul sadam, kuhu tuleb kõrts, saun, hotell ning kohe saabuvad jõukad väljamaalased kaatritel-jahtidel ja jätavad mulle hulga raha.
Illusioon purunes kiiresti. Tihti täiesti merevõõrad värsked omanikud jätsid kahe silma vahele rea takistusi, mis helgesse homsesse jõudmisel komistuskivideks said.
Paradoksaalsel moel ei mõeldud sadama asukohale ja faarvaatri sügavusele ega ka sellele, mida huvitavat võõrsilt tulnutel sadama ümbruskonnas vaadata on. Sageli alustati valest otsast – hotelli ja kõrtsi rajamisest, jättes meresõitjale esmaolulised asjad nagu sissesõidumärgistus ja ohutut seismist võimaldavad kaid tähelepanuta.
Hotellide rajamine osutus tõeliseks unarmõtteks, kuna merematkaja elab ju oma laevas ega kuluta ööbimiseks mõttetult raha.
Jõukas klient eelistab aga magada oma aluse pardal, sest seal on tingimused kaldal pakutavatest mugavamad. Mõnelgi pool püüti kaimaksu tõstmise ja muude nippidega välja puksida kohalikke kalapaate, mis "arendajate" arvates nooblisse jahisadamasse ei passinud. Kõige krooniks selgus aga "üllatusena" kurb tõsiasi, et aktiivne harrastusmeresõidu hooaeg kestab meie kliimavööndis kõigest kolm kuud ja sel põhjusel väikesadamad end iseseisvalt ära ei majanda, kasumlikkusest rääkimata.
Nii hakkasid paljudel sadamatel omanikud vahetuma ning arengu asemel algas nende lagunemine kõigi loodusseaduste järgi, mis kestab siiani. Vaid vähesed erasadamad on tänase seisuga laitmatus korras, mis on saanud võimalikuks tänu omanike teiste ettevõtete arvelt sadamates tehtud investeeringutele.
Ometi on pilt põhja- ja läänenaabrite juures teistsugune ja lahendus imelihtne. Me ju ei kehita õlgu ega vanguta pead, et miks küll hööveldatakse või puhastatakse lumest kolkakülasse viivat kruusateed maksumaksja raha eest, kuigi seal sõidab päevas mõni üksik auto. Täpselt samasuguse endastmõistetavusega hoolitsetakse näiteks Skandinaavias väikesadamate infrastruktuuri eest, mis on enamasti munitsipaal-, kuid sageli ka riigi omandis.
Sadamat haldab aga konkursi korras valitud operaator, kes kasseerib sadamamaksud ning osutab vajalikke teenuseid. Suuremate sadamate puhul, kus kliente rohkem, tegutseb tavaliselt mitu ettevõtet, pakkudes erinevaid teenuseid. On ka arvukalt väikesi erasadamaid, kuid need enamasti külalisalustega ei tegele.
Naabritega võrreldes on Eesti väikesadamate olukord n-ö seinast seina. Riigile kuuluv aktsiaselts Saarte Liinid on mitu sadamat eeskujulikult korda teinud ja see töö jätkub. Sama võib öelda ka üksikute erasadamate kohta. Tõsiseks mureks on aga paljud era- või vallasadamad, mis enamasti raha või ka tahtmise puudusel silmnähtavalt varemeteks muutuvad.
Tegutseda tuleb targalt
Raha pole ilmast otsa saanud. Vaja on see kätte saada ja õigesse kohta paigutada. Sageli kipuvad kiratsevate sadamate omanikud vajalike investeeringute suurust üle hindama. Väikesadam ei pea endast kujutama kõikvõimalike lõbustuste ja teenuste kompleksi. Tasub vaid pisut ringi vaadata näiteks naabersaarel Gotlandil, et veenduda, kui vähe on tarvis väikese sadama elujõuliseks muutmiseks.
Sadam teenigu lisaks külalisalustelt kaimaksu võtmisele võimalikult paljusid muid eesmärke, nagu kohalik kalapüük, väikelaevade remont ja talvehoid, paatide laenutus, ühenduse pidamine väikesaar-tega jne. Selleks ei ole tingimata vaja suurejoonelist mariinat, vaid elementaarseid asju, nagu ohutu sissesõidu märgistus, korralik kai, vesi, elekter, WC, prügikonteinerid ja võimalus end pesta.
On tore, kui leidub ka söögikoht, jalgrataste laenutus ja pood, kus müügil piirkonna merekaardid, elementaarsed laevatarbed ja kohalikud suveniirid, kuid see pole hädavajalik. Kindlasti peaks sadamas aga olema ümbruskonna kohta piisavalt infot – nii vaatamisväärsuste kohta kui ka praktiliste vajaduste rahuldamiseks. Selleks piisab läbimõeldud ja kenasti kujundatud teadetetahvlist.
Merenduses ei konkureeri enam firmad, vaid riigid ja regioonid. Erandiks pole ka mereturism. Kui tahame, et meile saabuks rohkem aluseid võõraste lippude all, tuleb välja arendada väikesadamate võrgustik, mis võimaldaks piisavalt lühikeste ülesõitudega mugavalt meie rannikul sadamast sadamasse jõuda.
Tähtis on, et teave sadamatest oleks mujal maailmas kättesaadav. Võrgustikus olevad sadamad mitte ei konkureeri, vaid tegelikult toetavad üksteist. Ja seda eriti siis, kui ühendatakse jõud rahvusvahelises turunduses. Seda on tõestanud naabermereriikide edukas praktika.
Kokkuvõttes tahaksin õhutada Saaremaa sadamaomanikke ühiste huvide nimel koostööle. Eelseisvatel valimistel hääletagem aga nende poolt, kes valla rahakotist ka sadamate heaks plaanivad eraldada.