Fr.C-Fryderyk Chopin: Eesti on väiksemaks jäänud

8. august 2006, kell 2330, teisipäev

Eilsega sai kümne aasta tagune FRYDERYK CHOPINi reisikiri otsa. Aga kirjutan ka sellest, mis lähema paari päeva jooksul toimus. Maalepääsemise muljeid vahendasin oma õele. Lahtiste silmadega märkasin paljudki ja maailm oli väike ning meri põlvini.

Kiri õele 14.08.1996:

Olen juba nädala Eestis tagasi olnud. Ma astusin muinasjuttu.

Eelmisel kolmapäeval sai siis maale astutud. Peale vahi lõppu ootasime tollimise ära ja tirisime kompsud trapi juurde. Seal tollitädikesed või ei teagi, kes, otsisid millegipärast mõnede kohvrid läbi. Meenutas veneaegset piiritsooni kontrolli. Aga kaile me saime. Ootasime veoautot, mis pidi meie asjad ühikasse viima. Mingis nurgatagusest õllekast lipsasime läbi. Meie pootsman oli juba seal ees ja sigatäis. Mul hakkas temast isegi kahju, kui oma toolil kössitas. Pärast keegi rääkis, et oli tooliga seliti põrandale kukkunud. Ja see oli viimane pilt, mis temast meelde jäi.

Kompsud veoautol, ise panime bussi peale ja vanalinna. Ilm oli imeilus, 20 kraadi sooja. Meie hulgas kostus hõikeid: vabadus! Freedom! Jalad olid kerged all ja joovastus suur. Olime enesekindlusest pakatavad ja nakatasime rõõmuga ka tänavalliikujaid. Tänavad tundusid kuidagi kitsamaks jäänud olevat ja puud rohelisemad. Eesti tüdrukud niii ilusad, et iga viie minuti tagant sai taas armuda ning järgi vaadates nikasta või kael ära.

Raekoja platsil oli tohutult rahvast. Või tundus see meile nii, sest pole ju rahvamassidega harjunud. Ei jõudnud kõiki neidusid ja ümbrust ära vaadatagi. Märkasime, et raekoja torn koos Vana Toomasega oli välja vahetatud. Viru tänaval muudkui ehitati ja renoveeriti.

pruunid ja kõikuvad

See foto tehtud siiski maalesaabumise päeval, siis kui maapind jalge all veel kõikus.

Vaikselt vajus seltskond laiali. Mina, Aivar, Ivo, Ülar, Tiit ja Dan jäime kokku ja otsustasime juuksuri minna. Ivo teadis Telliskivi tänava kandis olevat normaalse hinnaga kohta ja sinna me teele asusimegi. Kaks juuksurisalongi olid lähestikku ja meid jagus mõlemasse. Kui mina “letti” sain, ütlesin juuksurile, et tehku, mis tahab, materjali on. Kui põrand sai juukseid täis, küsis juuksur, kas nüüd on kergem? Kui meist viimane juuksuritoolile istus, küsis teenindaja kerges hämmingus: Kust te kõik tulete? Kust te sellised parukad saite? Nalja kui palju. Ütlesime, et saime kolm kuud kartsa ja nüüd väljas.

See tegi meele mõruks, et raha ei olnud meil ollagi. Viimaseid kroone veeretasime peos. Rahast lagedad kui kirikurotid. Sai kellegilt võlgu võetud. Mu pangakaart oli ka kuskil kohvripõhja kadunud.

Juuksuri juurest trollile-bussile ja Lasnamäe poole teele. Tee peal oli uudistamist kui palju, Tallinn oli jõudnud vahepeal muutuda. Linnavalitsuse kõrval olev Tallinna Panga peahoone kerkib jõudsalt. Palace ette ehitati välisterassi jaoks uut kõnniteed ja koledaid varikatuseid. Ehitus toimub pea kogu linnas, igal tänaval. Eesti Vabariik on reaalsus.

Merekooli lähedal Linnamäe peatuses bussist väljudes avastasime, et Mustakivi tänava ehitus on täies hoos. Tühjale alale oli tekkinud sirge tänav. Nüüd merekool õigustas oma aadressi – Mustakivi 25. Varem oli aadress tühjal kohal keset Tondi raba.

ees ootab õppetöö

Merekoolis endaski oli muudatusi läbi viidud. Uued peauksed olid pandud, vanade köögatsite asemel uhked metallist klaasuksed. Vahiohvitseri ruumi uksepoolsele seinale oli aken juurde tehtud. Ukse avamine käib nüüd vahimehel nupuvajutusega, ei pea ta enam oma konkust välja jooksma ust võtmega avama. Paksuks lähevad nad nii.

Meie korruselgi käis remont. Muudkui ehitavad! Meie kajut s.t. ühikatuba tundus nii suure ja harjumatuna. Peale pead-ja-jalad segamini kajutielu tundus ühikatuba luksusena.

Läksime riigikaitseakadeemia ühikasse Aivari ja Tiidu endiste koolivendade juurde. Sõbrad tulid uudisega lagedale, et Aivari vanemad olid vahepeal kolinud. Aivar tegi meie ees õnnetut nägu, et ta puha kodutu ja ei tea, kuhu minna. Vanemad olla Muhust Viljandi kanti kolinud. Vaene vanemateta laps.

Edasi tõmbasime lauluväljakule, kus oli mingi kontsert. Parimatest parimad teemaga. Karavan (tubidubituu) oli laval, tuu kiik staati (“Neiu mustas kleeeidis”)ja Hedvig Hansoni (“heiheeijeee”) esinemist ei näinud. Aga best bifoor esines, selgus, et suve jooksul on vaid üks uus laul juurde tekkinud, üldse kokku kolm. Tase. Kuulutasid peale, et esimest korda laval. Tundsime end ajaloo juures olevat. Enne lõppu tulime ära. Lipsasime viimase bussi peale. Jänesteks.

Neljapäeval pidime poole päevani ühikas passima. Keskpäeval saime oma stipi ja puhkuseraha kätte. Kuussada krooni. Laevatöö avansi 200 krooni lisaks. Mis siis muud, kui linna raha laiaks lööma. Igaüks ajas oma asju, aga kokku saime raekoja platsil ESTO päevade melus. Igal pool oli väliseestlaste hääli kuulda, neid oli vist palju kohale tulnud. Viru tänaval kaubamaja juures mängis tänavamuusikuid Ummamuudu. Rahvas oli tänava ummistanud. Siis sain mahti ka telefonikaart osta ja koju helistada.

Õhtupoole sõitsime bussiga Loksale Dani vanematekoju. Dan kutsus sünnipäeva pidama ja mis meil sai selle vastu olla. Väga mõnus õhtu oli. Saime üle hulga aja normaalselt kõhud täis, Dani ema päris kokk kohe. Leiba nuusutasime tükk aega, enne kui raatsisime viile lõigata. Merel olime selle järgi igatsenud.

Dan tegi lõkke üles, me käisime peenral herneid pätsamas ja piilusime Dani võluvat kaaslannat. Ehh, tal oli neiu, kes teda jõudis ära oodata.

Lõkke juures tekkis lausa jaanipäeva tunne. Viina lahendasime jõudsalt ja lugesime taevast pilvi. Hämaruse saabudes hakkas lõkke ümbert üha enam sõpru ära kaduma. Dan kadus Birgitiga tuppa, Aivar ja Ivo pugesid telki. Mina Ülari ja Tiiduga olime veel kella kuueni üleval. Mina ja Tiit jäime aiatoolitele tukkuma, mingi vaip ümber, aga Ülar keris end võrkkiige sisse. Üks telgielanikest oli “pahandust” teinud ja sinna pugeda polnud isu.

Kui kaheksa paiku Dani ema õue astus, siis avanes talle üsna kentsakas pilt, kuidas mehed olid mööda aeda laiali pudenenud. Hakkas tänitama, et toas olnuks ruumi küll. Me tegime õndsad näod pähe ja ütlesime, et lageda taeva all uni on elamus omaette.

untitl35.BMP

Reede keskpäeval asuti Tallinna poole tagasi. Eraldusin sõpradest, et Uhtna sõbra juurde minna, kes mu mereloleku ajal oli abiellunud ja kasvatas naisega nüüd beebit. Saaremaa võis veel oodata, mul oli vaja veel mööda Eestit seigelda.

Saaremaale sain alles pühapäeval. Virtsu sadamas hakkas silma, et uusi mahasõidurampe on ehitatud. “Koguva” oli värskelt värvitud. Laev tundus supilusikana või päästeparvena võrreldes Fryderyk Chopiniga. Naljakas oli reelingu ääres jälgida, kuidas madrused askeldasid imepisikeste sildumisseadmete ümber ja imestasin, kuidas laevad mööda vett libisesid, FC-ga võrreldes pea olematuid laineid tekitades. Kallas harjumatult lähedal (ega me madalikule jookse?), ei pidanudki binoklit kasutama. Muhu saarele lähenemine tundus olevat nii kodune, et tegi meeleolu puhta härdaks. Ei mingeid mägesid ja kõrgustesse küünitavaid mäetippe ja kaljusid.

Kuivastu sadamasse oli tollipunkt ja piletikassad juurde ehitatud. Otse autost saab pileteid osta, ei pea sadamahoonesse jooksma. Muhu tammi laiendus käib täie hooga. Muhupoolses otsas oli tee kohale pandud auväravad – tammil täitus sada aastat valmimisest.

Ja Saaremaa. Ja kodu.

Eesti elust pole sulle suurt midagi kirjutada. Suvi oli olnud jahe ja vihmane (Tallinnas oli uputus), meie saabudes algasid alles soojad ilmad. Alles paar päeva tagasi sain teada, et Maarja-Liis Ilus ja Ivo Linna olid Eurovisioonil hästi esinenud. Alo Mattiisen on vahepeal manalateele läinud. Varsti on presidendivalimised. Uus eurominister on Sinijärv. Saaremaa Ühisgümnaasiumi hoones käisin, esimene korrus on peale talvist tulekahju taastatud.

Võimatu on kirjas edasi anda neid meeleolusid, mis esimestel päevadel valdasid. Õnnetunne oli suur ja lakkamatu, eriline rahutus. Polnud suurt hõiskamist ja totrat naerunägu ees, aga seesmiselt laulsin. Eesti paistab nüüd pisemana, kui enne reisi. Ja armsamana. Ilusam kõigist teistest maadest.

Aga juba tekivad argimõtted pähe. Nii palju on vaja veel teha, enne kui teine kursus algab. Õnneks on meil puhkus septembri keskpaigani ja enne seda ei pea kooli nägu näitama.

Kirjutaks sulle oma praktikareisist… Nii paljust oleks jutustada, et ei teagi, millest alustada.

Mälestuste Mereblogisse kandmine sai alguse 85 päeva tagasi, 16.mail: I like Chopin.

Jääme alati meenutama meie Fryderyk Chopini. Meie esimese merereisi seiklustelaeva. Nüüd on see laev ajalugu ja alles jäänud vaid fotod muuseumides.

Shetlandi muuseumi foto

Mairold

meremees ja sulesepp

4 thoughts to “Fr.C-Fryderyk Chopin: Eesti on väiksemaks jäänud”

  1. Ja saigi 10 aasta tagune reisimuljetamine läbi. Huvitav oli ennast tagasi mõtelda 10 aastat ning osaliselt see emotsioonides ka läbi elada. Tuli veel meelde, et mõni aeg sai oma kajutist DJ’d mängitud. Leidsime võimaluse, kuidas läbi laeva sisekommunikatsioonikõlarite teistesse kajutitesse muusikat lasta :) Radio Chopin.

    Mis puudutab seda juuksuriäri Mööblimaja lähedal, siis viimase 10 aasta jooksul olengi jäänud truuks sellele kohale. Pole olnud põhjust mujale minna: hinna ja kvaliteedi suhe on väga paigas ning tööl on ka samad inimesed, kes meid, karvanässe, tol päeval lõikasid.

    Mainimata jäid ka mõned kaklused meeskonna ja kadettide vahel, pinged olid viimase vindi peale keritud. Sai ära õpitud ka esimesed poksisammud Iki juhendamisel. Mairoldi ja Oja omavaheline kemplemine jäi ka vist mainimata, teravaks läks asi eriti siis, kui üks neist oli otsustanud minu käekella õhtusöögiks arvata.

    Eks igalühel meist jäid omad mälestused sellest reisist. Saime tõendust sellele, et oleme valinud õige eriala ning merehaigus meid ei kimbuta. Mitmedki meist õppisid ära vene keele, eriti selle “mattide” poole :)

    Suurepärane on see, et meie, 2000. aasta lõpetajate, esimene merereis on nüüd ka “trükki jõudnud” ning vajadusel alati kättesaadav.

  2. Ehjah, need asjad tulevad meelde jah, aga mul kirjas miskipärast ei olnud. Ma mälestuste kirjutamisel üsna enesekeskne olnud ja teistega tegemised jäänud tahaplaanile.

    DJ asja mäletan. Dan ühendas oma maki sisetranslatsiooni kõlaritesse ja naaberkajuti mehed said meie muusikat kuulda. Mida kaugemal kajut, seda nõrgem oli signaal, aga muusikat kuulata oli hea. Kahjuks kuulis sellest (või seda) üks meeskonnaliige ja Radio Chopinile tuli ohvitseride poolt eetrikeeld.

    Andresega olid mul suhted noa peal, ei mäletagi miks, aga mälestuste esimestes lugudes on me nügimistest ka kirjutatud. Kirjutanud ei ole ma ka ühest sünnipäevast, kus AO soleeris koridoris põrandaharjaga. Oli napsutamises vähe kogenud ja kippus janditama. Dan mainis ka käekellaröövi, võin öelda, et mina see ei olnud, kes laevas purjutas :)
    Viimasel kursusel hakkasin Andresega hästi läbi saama ja käraka panemises sai ta kah kogenumaks. Nüüd ta vist isegi kibedam käsi, kui ma ise ;) Tema on siiani meredel tüürimees, mina aga kaldarott ja enam nii palju ei kanna…

    Kaklustest ma kirjutasin, aga kahjuks vaid mälu järgi ja osalisi ei mäleta. Enda “seisust” Ülariga ma ei kirjutanud. Päris kaklus see ei olnud, aga olin viimase piiri peal, et talle obadus anda. Oli üks tobe närvidemäng. Ülar ikkagi sõber, aga õiged sõbrad ikka on kakelnud ka. Käinud läbi nii tulest ja veest kui ka puuda soola koos ära söönud :)

    Minagi olen sellele Mööblimaja juuksurisalongile truuks jäänud. Kuuldavasti Ivo käib isegi Haapsalust siiakanti, kui kipub kräsuks minema. Mul endal vaja täna-homme sinna minna. Huvitav jah, et juba kümme aastat olen ühele kohale truuks jäänud. Aeg lendab.

    Mulle on peale käidud, et mälestused “päris paberi” peale talletada. Netist võib ju asju kaduda. Eks mõtlen selle peale, samas ei hinda eriti raamatu vääriliseks. Veel. Ses suhtes oleks teiste märkused ja kirjutised ka oodatud. Üks näidend on olemas, mille taustaks seesama reis, võibolla saab sellest millalgi asja.

    Aga Fryderyk Chopini kohta otsin ikka infot edasi. Ka teiste reiside mälestusi, järgmisel kevadel (1997) käisid uued mehaanikud laevaga praktikareisil, tähelepanuväärseim sündmus oli ühe kadeti hulluksminemine ja ta kantseldamine. Samuti püüan leida teiste reiside ja laeva enda kohta lisainfot. Astun sellepärast ka Meremuuseumist läbi.

    Aga kui kellelgi on 1996. aasta reisi kohta veel midagi meenutada või lisada, siis siia kommentaariumisse võib julgelt panna. Või saata mu meiliaadressile mairold@mereblog.com

    Ega ühe laeva kalmistule minemise pärast ei pruugi veel püha üritus otsa saada :) Kindlasti kuuleme laevast edaspidigi.

  3. Täitsa lahe oli neid kirjutisi lugeda. Ja viimases tükis sain teada mis see Fr.C tähendab :)

    Ma olen ka 8 aastat sama juuksuri juures käinud. Hea ja soe tunne igakord minna – nagu külla heale sõbrale :)

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.