17. juuni, 1996, kell 2350, esmaspäev
Sildus kalatraaler A. H. Tammsaare (BMRT EK-555). Kuues laev. Lahedalt roostes. Jääb mulje, et roostest see koosnebki ja pudeneb kohe ookeani laiali. Kuigi meie Fryderyk Chopinil jagub seda roostet samuti tonnide viisi.
Fotol on küll ukrainlaste traaler Geroi Eljtigena, aga laevatüüp AHT-ga samasugune.
Kambüüsilobi hakkab närvidele käima. Esimeste päevade reklaametendus otsa saanud. Viinaralliga seoses on osa kambüüsirahvast ka harva välja ilmuma hakanud. Või on lobimuutus märgata tänu sellele, et meil sai kaasavõetud magusaträni (küpsised, kommid) otsa. Selle olukorra küll lahendasime omal moel. Tegime “kanget” suhkruvett ja keeduspiraaliga aurustasime vee ära. Tulemuseks sültjas mass, mis sai valatud kaussi tarduma. Tuli midagi lutsu- ja iiriskommi taolist. Jube magus. Aga hädas on inimesed leidlikud ja kõigesööjad.
Dan ajab kambüüsist kondenspiima ära. Ei teagi, kuidas ta neid saab. See keedetakse kah magusamassiks. Samamoodi iiriskommi moodi müdi, aga pehmem.
Igapäevane rutiin on juba messis laudadelt saia äraajamine. Kes ees, see mees. Laevas küpsetatud sai on ainuke söök, mida kõlbab peale toiduaega näksida. Või ka peale ja läheb libedalt alla küll.
Viimase paari nädala toidumenüü paneb küll mõtlema, kuhu need sajad tuhanded on läinud, mis merekool olevat laevafirmale üle kandnud? Kadettide suvine toiduraha saadeti otse laevafirma kontole, aga taldrikult küll neid “värve” ei paista… Kuskilt mereraamatust kunagi lugesin, et kokal laevas vastutusrikas töö. Kui toit on niru, siis meeskonnas pinged kasvavad. Viimasel ajal on lõunajärjekorras naginaid olnud. Madrused rahulolematud, et nemad peavad kadettidega koos järjekorras seisma, nad peaks ikka ette minema. Nende kahjuks on kadettide mass neist selgelt üle.
Oli ka kaklusi.
By Vladimir
Olukord pingeline – mitu nädalat pole laevalt maha saanud ja terasest närvid hakkasid süsinikku kaotama.
Pikk pikk saba tekkis kambüüsi toidujagamisluugi ette ja siis üks laevajuhist kadett ronis omade vahele teistest ette. Tagant hakkas kostma teiste kadettide hääli, et kuda sa r**sk ronid, kõik teised ju ootavad saba lõpust alates. Kirutav kadett ei teinud sellest välja, sai oma söögi kätte ja istus aga rahulikult laua taha ja kukkus mugima. Samal hetkel, kui see laevajuhist kadett sööma hakkas (oli tema söögikoht üsnagi söögisaba lähistel), jõudis temani sabas seisnud üks külmutusmehaanika kadett. Too oli vist selle asja peale eriti tigedaks saanud, kargas laevajuhi juurde ja kukkus pärima – noh kuidas tänane toit maitseb? Oli nälg silmanägemist võtmas, et ette trügisid? Ja vastust ootamata võttis einestaja tadriku ja siirdas selle laevajuhile otse näkku.
Laevajuht ei olnud aga sellega nõus ja tõusis vihaselt püsti, käed õieli. Samal ajal ennetas mehaanik püstitõusjat ja ta käed hakkasid väga kiiresti liikuma (tegu on siiski päris kõva poksimehega). Ei olnud siis laevajuhil midagi enam teha, kui sai aru, et selle mehega ei saa edasi jamada, läks siis rullis silmaga ja tühja kõhuga kajutisse.
Peale seda juhtumit ei kippunud keegi enam söökla sabast etteotsa ronima.
Tuleb välja, et hallil nõuka-ajal nimetati suhkruveest välja aurutatud veest jäävat suhkrumüdi kukekommiks. Mu kaasa luges tänast postitust ja ütles, et seda nimetati nii. Et siis olla mingid koperatiivid sellist magusapommi lausa tootnud ja sulanud massi valati vormidesse, mis kuke kujulised. Pulk oli ka, mida ära siiski ei söödud :)
Kuidas Sa siis kukekommi ei mäleta? Teil saare peal tehti neid ju ka kunagi. Mäletan, et ise tegime kunagi kooli ajal “bisnisplaani” – valmistasime kukekomme ning müüsime neid.
Isegi mina mäletan kukekommi (kuigi olen sinust noorem) ja sai seda ka ise tehtud (kas ma sulle siis ei pakkunud?:)
No ei mäleta neid kommusid. Tee või tina. Ju siis mul olid muud huvid, kui magusat taga ajada :)
meie tegime ka neid komme…
vanal väiksesel pannil praadisime suhkrut natu veega ja millegipärast panima tilga äädikat kah…
ja siis vormi ja pulk sisse.. mõnusad kuldpruunid ja häääästi magusad :D
Nagu tina valamine :)