7. juuni 1996, kell 2300, reede
Peale kella kahtteist meid enam maale ei lastud, algasid ettevalmistused sadamast lahkumiseks. Kuue paiku õhtul andsime otsad ja võtsime suuna ümber GB põhjatipu. Täna õhtupoole tegelesime vaid praktikaaruandega – õppimisvahetus.
Huvitav sadam oli. Tea, kas kunagi siia enam satub? Kõige kummalisem oli meie jaoks tõusu- ja mõõna vahe. See oli kaheksa meetrit. Kaheksa meetrit on 2x kõrgem, kui maja. Kai ääres oli vahe suur. Kui tõusutipu ajal oli laevast lahkumiseks vaja mööda trappi alla minna, siis mööna ajal pidime kaile saamiseks ülespoole ronima. Madrustel oli tegemist, et otsi pingul hoida ja mitte trappi ära lõhkuda. Mööna ajal olid sadama juures seisvad jahid kuival, olid külili kaljude peal. Kai ise oli kõrgete postide peal.
by Dan
Mis jäi sellest sadamast meelde?
– Kohalik elanik, kelle juuresolekul sai vene keeles “matom rugatsa” teadmata, et seesama kohalik on ukrainlane ning mäletab väga hästi vene keelt. Sellest ta andis meile ka kohe teada :) See õppetund jäi eluks ajaks meelde. Hiljem, reisides maailma erinevates riikides, olen sedasama viga näinud tehtavat teiste turistide poolt, kes arvavad, et ainult nemad selles regioonis tunnevat keelt, mida nad räägivad.
– Loomulikult “reis” Loch Nessi järve äärde.
– Õhtu enne väljasõitu sai tehtud kohalikkude viinasõpradega tutvust, kes avaldasid soovi vahetada jalgpallisärke “Rossia” vastu. Vahetus toimuski…meie kasuks. Kohalikud ei olnud eriti õnnelikud saades küll “Rossia” pudeli omanikuks, kuid sisu….
– Naiivsed poeomanikud, kes osa oma kaubast panevad reklaamina poe ette tänavale välja valveta.
Orissaare kooli meremehed rääkisid kunagi, et Pariisi metroos kommenteerisid kord omavahel paari tibi välimust. Need keeranud end poiste poole ja selges eesti keeles neile vastu nähvanud. Poistel olnud pool päeva mõkk-mõkk.
Värsked fotod :)