25.mai, 1996, kell 1500, laupäev
See ei ole mingi suvaline lootsikaater. Leedu lipp ka ikka ahtris.
Jee! Pool tundi tagasi tuli loots laeva ja nüüd me põrutame sadama poole. Nüüd juba rannik hakkas udu tagant välja paistma. Saame maale. Esimene asi kohe postkontor üles leida, et valmiskirjutatud kirjad teele saata. Üks kiri grupikaaslastele, kes meist maha jäid ja praegu eksameid vihuvad teha (nendel madrusepaberid käes, ei pidanud vajalikuks kaasa tulla).
Ju siis näeb, mis linnas teeme. See jama, et järgmised kolm päeva ma 12-16 sillavahis, mis sadamas seisu ajal laevatrapi juures. Kõige parem linnaskäimise aeg.
Aga siin reidil sai oodatud, oleks ühe päeva veel seisnud, siis oleks nädal täis saanud. Väheke tüütas ära küll.
Kell 1730
Sildusime Klaipeda sadamasse kell 1600. Meeleolud on ülevad. Sadamasse sissesõit elus esmakordne ja vaatamist oli palju. Ühel pool kaid sadamarajatiste ja laevadega, teisel pool puhas loodus – poolsaar varjavat sadamat mere eest. Sadam nii pikalt välja venitatud, et vahepeal mõtlesime, et ei jõuagi oma kai äärde. Justkui oleks mööda jõge üles sõitma hakanud. Omaette elamus on ka see, et puud on vahepael lehte läinud. Tule nagu koopast muinasjutumaale. Eks Tallinn ole ju tükk maad põhja pool ja sealt lahkumisest üksjagu aega ka möödas, aga ikkagi on elevus. Vahepeal on suvi kätte jõudnud ja me magasime alguse merel maha.
Kell 2310
Niisiis nelja paiku sisenesime Klaipeda sadamasse. Pisut asjaajamist ja saimegi kuue paiku maale. Algul jalutasime niisama. Vaatasime, kus miskit on. Andres hakkas kohalike käest küsima, kus postkontor asub, aga keegi ei saanud tema vene keelest aru. Mingid väiksed poisid kohkusid päris ära ja jooksid meie juurest suure kisaga minema. Ühes pangas vahetasime natuke raha Leedu littideks. 12,8 eeku – 1$ – 2,97 litti.
Alguses jättis Klaipeda küll väga trööstitu mulje. Meeletud paneelmajade kvartalid lageda maa peal. Bussid logedad ja marsruuttaksod igaüks ise värvi ja vist võistlevad kõige romuma tiitlile. Umbes selline tunne on, et kümme aastat tagasi esimest korda Tallinnas, kui sai laulupidudel vehitud). Klaipeda on puhtalt vene linn. Kapitalismus sinna eriti jõudnud ei ole. Poed olid juba vene aja vääriliselt juba kolmest suletud. Vaid viinapoed olid 10-11ni avatud. Kogu sadamaäärne linnaosa paistis meie Lasnamäe moodi olevat.
Hüppasime suvalise bussi peale ja see viiski meid tsentrumisse. Otsisime postimaja üles ja jalutasime niisama. Klaipeda vanalinnast käisime ka läbi.
Sõnulseletamatu tunde tekitas vanalinna saksa-osas jalutamine. Lahedalt mõnusad madalad saksapärased majad, mida olin varem vaid piltidelt näinud. Tajusime mingit müstilist ajaloolist aurat. Justkui olekski kuskil saksa väikelinnas, nii sajand tagasi.
Pea igal tänavanurgal nägime omasid laevalt. Tundub, nagu oleks väike linn.
Vanalinnast leidsime kanalis ka ühe purjelaeva. Kahjuks selle nime ei mäleta ja tausta ei tea.
Päris palju ilusaid neidusid liikus ringi. Dan pildistas mõnesid õhinal. Eemalt. Paar vene neiut isegi olid valmis temaga juttu ajama, Dan sai neilt aadressid, kuhu pildid saata. Neiud olid valmis veelgi jutustama, aga Dan silkas meie juurde tagasi. Silmad säramas.
Nüüd keeran küll magama, oli elamusterohke päev. Jõudsime ka laeva värvida, oli kõvasti turnimist. Lihased annavad tunda.
Klaipeda oli see koht mis põhjustas inflatsiooni meie kaardimängus ,sest mõni mees ju ikka ostis paar blokki tikke ka kaasa..
Koht ise oli 10a tagasi reis stagnalinnakesse mille kaunim pool jäi sinna kitsale maaribale kus delfiinid korvpalli mängisid, õlu maitses ka kuidagi kahtlaselt, aga esimene sildumissadam ikkagi…oli päris põnev!
Leidsin toreda neti-aadressi kus saab klaipeda tuttavaid kohti kaardil otsida- nii jaht kui delfinaarium ja merekindlus on seal täitsa olemas, ehk isegi see bussi peatus kust eesti jänesed peale hüppasid ja mõni ka maha hüppas :)
http://www.world66.com/lib/map/handle?loc=europe|lithuania|klaipeda
pildil oleva jahi”Meridianas” kohta selgus nii palju, ehitati Soomes 1948 sõjalaevastiku koolile. Pärast II MS läks sõjahüvitusena venelastele ja kui raudsed laevad meresid vallutama asusid jäi tegutsema restoranina nagu praegugi.. vat sedasi.
Vaat seikest infot mu enda mälestustes polegi, kuigi Eesti poole saadetud kirjades olen maininud. Inflatsiooni mõistet saime tõepoolest oma nahal tunda – peale poodide tikkudest tühjaksostmist läksid kaardimängus ka panused suuremaks (ei alanud 50-st tikust vaid juba 500-st)ja laenusummad suuremaks. Tikkude väärtus vähenes ja kokkuvõttes oli tikkude lugemine ka aegavõtvam. Mäng kaotas ka oma võlu. Kes oli inflatsiooni tekitamises süüdi? Eeee… Mis te minu otsa vaatate?