Merereostuse süüdlaste otsimine jätkub.

Postimees: Riigikontrolör Oviir kritiseerib reostuse pärast siseministeeriumi.
Hindrek Riikoja,  

Riigikontrolör Mihkel Oviiri hinnangul lasub süü õlireostuse aeglases likvideerimises siseministeeriumil, kel ei ole reostuse tõrjeplaani, ja ka valitsustel, kes ei ole reostus probleemi tõsiselt võtnud. 

2. veebruari hommikul saabus valitsusele siseministrilt memo, kus ta andis teada, et ministeerium kavatseb taandada end vastutusest riigi reostustõrjeplaani koostamise eest, kirjutab Oviir tänases Postimehe arvamusartiklis. 

Samas andis valitsus alles mullu kevadel selle kohustuse ühehäälselt siseministeeriumile ning sellega oli nõus ka toonane minister Margus Leivo. 

«Nüüd on selgeks saanud, et sel valitsuse vahetumise ajal tehtud otsusele siseministeeriumi ametnikkond lihtsalt vilistas,» kirjutab riigikontrolör. «Praegu, kui reostustõrjeplaan pidi juba mitu kuud valmis olema, pole selle tegemist alustatudki, ja nagu siseministeeriumi hoiakutest näha, ei kavatsetagi alustada.» 

Nii on Oviiri hinnangul oluline kindlaks teha, kas reostustõrjeplaani tegemata jätmine oli siseministeeriumi ametnike teadlik sabotaaž või on tegu Eestile omase haldussuutmatusega ja eri ametkondade tahtmatusega koostööd teha. 

Oviir tuletab meelde, et reostuse avastamine ja tõrje on siseministeeriumi vastutada juba kuuendat aastat ning selle ajaga on ministeeriumist läbi käinud viis ministrit. 

«Merepääste ja reostuse küsimused on olnud siseministeeriumile selgelt kõrvalised, tegeldud on pigem nende asjadega, mis inimeste tavaarusaamadesse paremini mahuvad, nagu politsei ja tuletõrje,» märkis ta. 

Kriitika alla sattunud ametnikud kinnitavad aga ühest suust, et probleemi põhjuseid nende juurest otsima ei pea. Leivo tunnistas eile Postimehele, et reostustõrjega on vähe tegeldud, kuid selles ei ole tema hinnangul süüdi ministrid, vaid valitsused, kes ei ole reostustõrjeks piisavalt raha eraldanud. «Õlitõrje madalseis on sisejulgeoleku alafinantseerimise tagajärg,» kinnitas ta. 

Siseministeeriumi kantsleri Märt Krafti sõnul on ministeerium kõik oma võimuses oleva juba teinud ning tema hinnangul ei oleks riiklik reostustõrje plaan praeguses olukorras mingiks abiks olnud. 

«Praegu teevad siseministeerium ja keskkonnaministeerium ühiseid jõupingutusi, et lähitulevikus valmiks kõiki nõudeid ja eesmärke arvestav riiklik reostustõrjeplaan,» ütles Kraft. 

Oma ametkonnal ei näe juhtunus süüd ka keskkonnaministeeriumi kantsler Annika Velthut, kuigi Oviiri hinnangul oleks ka seal ametkonnas asjad võinud käia märksa paremini. 

«Keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutuste töö koordineerimine oli tagatud esialgu Riikliku Looduskaitsekeskuse (edaspidi LKK) regioonijuhi ja hiljem uute vajaduste tekkimisel ministeeriumi kriisireguleerimismeeskonna kaudu,» rääkis ta. «Valitsemisalasisene koordinatsioon meie vastutada olevates küsimustes toimis hästi.» 

Tema sõnul kiitsid nende tööd ka välisspetsialistid, kes tulid nõu ja jõuga appi linde päästma. 

—————————————————————————————-

Loe ka siit Mihkel Oviiri artiklit ja siit Postimehe juhtkirja. Mina osutasin sellele juba nädal tagasi tähelepanu: Uue merereostuse ootel. 

Mereblog on varemgi neid teemasid püstitanud:

Nulltolerants reostajate vastu. Naftareostus. Kelle süü? Merereostus Eesti rannikul. Ja Dani poolt kirjutatu eelmisest aastast – Merenduskomisjon loomisel?

Mairold

meremees ja sulesepp

6 thoughts to “Merereostuse süüdlaste otsimine jätkub.”

  1. “Mina ei ole süüdi, mina ei ole süüdi, mina ei ole süüdi…..” Kui niimoodi korrata pidevalt, siis usud ise ja kõik teised ka, et sa ei olegi süüdi. Ja siis vaibubki kõik…. :( Ja kõik istuvad oma soojadel kohtadel mugavalt edasi. :(((

  2. Kui vaadata ainüksi mereblogis tõstatatud probleemide hulka seoses merekeskkonnaga ja lisaks muude väljaannete kriitikat, siis jääb mulje, et see on ainult ajakirjanduse asi…

  3. Selline tunne, et oleks vaja hoopis merendusministeerium luua. Kui Venemaal on eraldi suurtemate tööstusharude kohta ministeeriumid (üks oli midagi maavarade ministeeriumi taolist), siis arvestades mere olulisust Eestis, peakski seda tegema. Erinevad ministeeriumitevahelised komisjonid ei ole ju tööle hakanud… Suures e-valitsuse tuhinas ei osata enam isegi telefoni tõsta, et oma kolleegile helistada… Parem kirjutada e-mail ja oodata antud 30 päeva vastuse kirjutamiseks…

  4. Mida rohkem on töö ja vastutus hajutatud mingil alal või sektoris, seda segasem on vesi ning jamad ja õnnetused kiiremad tulema. Näiteid ei pea tooma, nendest kirjutatakse pidevalt.

  5. e-kirja teel esitatud teabenõude rahuldamiseks on aega 5 päeva muideks .. aga mida te ise olete asja heaks ära teinud :) mina olen, dan teab :)

  6. Ei tea kas valitsuses mõni minister on, kes aktiivselt merel käib (surfamas, purjetamas, kasvõi praamiga Saaremaal suvilas pidevalt)? Või on see nende jaoks sama elukauge teema nagu geenitehnoloogia ja eestlaste Antarktika ekspeditsiooni?

    Õnneks me vähemalt teame peaminister oskab rehapulka vahetada :D

    Siinkohal peaks muidugi kasutusele võtma, minu mäletamist mööda, Linnar Viigi poolt kunagi välja pakutud idee (tegelikult ju elementaarne) oma huvide eest seismiseks – tuleb valida üks (või mitu) riigikogu saadikut ja neile see asi selgeks teha, korralikult puust ja punaseks. Ning siis nende kaudu on natuke lihtsam üritada vastuseid saada enda küsimustele.

    Samas muidugi vaadates minu lemmikhuumorisaadet Valitsuse infotund Riigikogus võime jäädagi küsima, sest teemakohast vastust sealt oodata on overkill.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.