See on ime, et suuremaid õnnetusi on veel vähe olnud. Kes on merd sõitnud, see teab, kui “huvitav” on laevaliiklus Põhjameres, Inglise kanalis, Soome lahes, Aasia vetes jm. kohtades. Öine vaht peab jälgima liiklust, ohutult manööverdama ning lisaks peab veel ennast ka üleval hoidma. Mõned kaptenid kasutavad selle jaoks signalisatsiooni, mis on paigaldatud sillakonsooli sisse – iga 5, 10 või 15 minuti järgi kõlab ebameeldiv heli, mille välja lülitamiseks peab vahitüürimees vajutama nuppu. Seda on võimalik ka ennetada, vajutades nuppu enne aja täis saamist. Selliselt hoiab tüürimees ennast üleval. Mis saab siis, kui kapten ja teised laevapereliikmed ei ole teadlikud mõne tüürimehe alkoholiprobleemidest… Ise olen leidnud õllepurke kaardilaua sahtlist, mille eelnev vahitüürimees sinna UNUSTAS! Need probleemid on üleval kõigis laevades. Seega on risk väga suur.
Suur probleem seisneb selles, et meremehed ei saa piisavalt puhkust. Lühikesed ülesõidud, palju tööd paberimajanduses, lühikesed seisud sadamates – mereromantika ning normaalne töökeskkond on sellega “tapetud”. Siis pole imestada, et noored soovivad maale jääda ning pööravad merele selja. Polnud ime töötada 25 tundi järjest trümmis, et see valmis saada järgmise kauba jaoks. Lõpuks pead leidma mingi mooduse, et ennast üleval hoida ning ülevalt komingsilt mitte alla trümmi kukkuda unise peaga. Madrused on tihtipeale löönud käega ning magama läinud. See on ka arusaadav, nemad peavad sadamas töötama paarikaupa vahetustes ning neil on omad lepingud ja tihtipeale ei maksta ületundide eest.
One thought to “Inimfaktor laevanduses”