21. juuli, 1996, kell 2250, pühapäev
Täna lükatakse kellad tunni võrra edasi ja kel juhtub öösel vaht olema, sellel tund lühem seismist.
Täna nägime Islandit. Kõigepealt kerkis silmapiiri kohale mäetipp, umbes 60 miili kaugusel. Algul arvasime, et see on pilv, selliseid tumedaid nutsakaid ennegi nähtud. Ajapikku hakkasime aru saama, et ei ole huvitav pilv, mille pärast ahhetada. Mägi hoopis. Kaardil tegime kindlaks, et kallas on 40 miili kaugusel ja paistmas on Islandi suuruselt teine mäetipp 1491m kõrge. Teist mäge, mis on 2119 m kõrgune, näeme vist homme, aga ka siis vist ainult mäetippu. On rohkem sisemaal. Täna nähtud mägi oli ise juba muljetavaldav. Muidu oli ta kaugel ja tajusime vaid siluetti, aga binokliga vaadates oli näha ka lumiseid nõlvu. Hakka või Kolumbuse meeskonnaliikmete moodi hõikama.
Ilm kiskus õhtupoole ilusaks. Ütleks, et kogu senise laevareisi ilusaim ilm. Taevas ilus, tuult õhkõrnalt, meri sile ja ookeani mõistes täitsa soe: 14 kraadi.
Vapustav päikseloojang. Taevas muutus punaseks. Nägin vist ka ühe atmosfäärinähtuse ära, aga ei ole kindel, kas see oli ikka õige?
Vanad meremehed räägivad, et kui ookeanil päikseloojangu ajal päikest näed horisondil rohekana, siis on su elu edaspidi õnnelik.
Vaatasime koos, aga ketas siras ikka punakana horisondi kukil. Ülar ütles, et see rohetamine on jama jutt ja teised seadsid end minekule. Pildistasin petlikku päikest ja kui olin fotoka ära pannud, siis päike oli juba kolmveerandi osas horisondi taga. Hetk enne täielikku kadumist viimane viiendik justkui vilksatas rohekana. Viiv. Sekund. Hetk. Tagantjärele ei ole ma üldse kindel, kas see ikka oli nii, nagu nägin või uskusin end nägevat. Mõtlesin siis, et ju ma nägin ikka. Sest edaspidine elu kavas ikka õnnelikult veeta.
Lippan vahti.
Lisa 21.07.06 kell 1230: Loe Dani kommentaari (ja klikka viidetele), mis ülalpool kirjeldatud atmosfäärinähtus endast kujutab. Kaldalt seda ei näe, peab olema avameri, parem isegi ookean. Ja atmosfääritingimused peavad ka vastavad olema. Iga päev seda ei näe. Inglise keeles nimetatakse Green Flashiks.
Alfred Weiersmüller‘il on õnnestunud roheline välgatus fotoaparaadile saada. Vaata pilte siit ja siit.
_______________________________________________________________________
Lugu on osa praktikareisi päevikust aastal 1996 (laeval Fryderyk Chopin).
Rohelist joont on õnnestunud endal maailmameredel näha (või arvan vähemalt, et nägin). See eeldab muidugi pingsat loojangu jälgimist ning soodsid atmosfääri tingimusi. M. M. Dworetsky on sellel teemal natuke kirjutanud. Mõned illustreerivad pildid ja simulatsioonid leiad siit.
Isegi näinud seda effekti – sobivate silmastikuoludega nägin seda mitmeid päevi järjest päikeseloojangul. VOhhhh! :)
Õnnelik :)