05. august, 1996, kell 2349, pühapäev
Fryderyk Chopin lippab nagu vana suksu, kes kodu poole teel. Meie siin vaatame kaarti ja ennustame, millal mingi maamärgi juures oleme, aga paneme ennustusega mööda. Ikka on laev mõned tunnid eespool. Eile arvasin, et möödume Bornholmist kolme ajal, aga saar hakkas paistma juba poole ühest. Laeva kiirus kõigub suures osas, aga paistab, et viimastel tundidel kulgeb stabiilselt.
Mis toimub? Vaikselt käib ettevalmistus reisi lõpuks. Täna ma tekitööle ei läinud. Tervis jumpsis. Eilne õhtusöök ei mõjunud hästi. Tiksusin kajutis ja pesin osasid riideid – siin laeval viimast korda.
Lõuna ajal ja õhtuoote asemel võtsime tekil taas päikest. Olen vist veidsa üle pingutanud, selg tulitab. Aga kes kannatab, see kaua elab. Vähemalt pole häbi maale minna, ikka pruuniks küpsenud.
Peale õhtuoodet võtsin veel ühe raamatu ette. Mingist soomekeelsest raadiost kuulsime Lennart Meri tervitust. Eesti ja Rootsi keeles. Stockholmis toimuvad ju ESTO päevad. Ju jõuab enne Tallinna, kui päevad sinna edasi kanduvad. Meie naastes peaks Tallinn olema sündmusterohke.
Öösel keeratakse kellad taas tunni võrra edasi. Asume taas Eesti aega. Püüame kohaneda. Ja nüüd käib see kähku, pole vaja magadagi. Kes jõuabki, vaja kaotatud suvi tasa teha.