17. juuli, 1996, kell 2322, kolmapäev
Kambüüsitoimkonnas. Seekord olime kambüüsi-tasandil, mitte all, mass-tootmis-tasandil. Salateid tegime. Sibulat hakkisin nii, et silmad punased. Kokk soovitas igasugu asju, et silmad ei kipitaks. Peale sibula koorimist see külma vee all pesta, sibulalaast hammaste vahele võtta jms. Mina vaatasin koha, kust ventilatsioon õhku ära tõmbas ja käis nii kah.
Panin tähele, et ohvitseridele tehakse veidi teistsugust toitu, kui kadettidele ja laeva meeskonnale. Naljakas orjatunne tekkis. Aadlikele tehakse eraldi süüa. Kui ma algul kirjutasin, et üheksakümnendad otsaga kuuekümnendates, siis nüüd on tunne, et otse tsaariajas.
Palavus kimbutab. Päikest on küll vähe, aga kuidagi sompus on ja rõske. Õhku napib. Kummaline on see, et tuulevaikuses ei ole kajutis isegi mitte tuuletõmbust. Kui on kerge tuul, siis tuleb laeva teise poordi kolida. Tuulepool küljes on jahedam, tuule all ei liigu mitte midagi. Soe tuleks justkui kuskilt alt. Kerest. Või sügavamalt.
Panin tähele ka, et merelinnud vahelduvad vastavalt sellele, mida rohkem lääne poole liigume. Ei tea, kas nood elavad vastavalt meridiaanidele, umbes iga 10 kraadi tagant jälle teistsugused kajakad. Seninägematud. Täna nägin ka albatrosse. Targad linnud tunduvad.
Peale lõunat läks koridoris sagimine lahti. Osad liikusid teki poole. Ühinesin siis “vooluga” ja väljas avanes lummav vaade. Päikese vastaspoole oli “purjed üles” seadnud vikerkaar. Erksad värvid tumedate pilvede taustal oli elamus. Seda enam, et vaatepilt oli kui märk sellest, et kusagil on olemas maa. See maa, kus me mitu nädalat tagasi seda kaart imetlesime. See maa, kust me tulime ja mis on nüüd kui kauge mälestus. Ausaltöelda pole näinudki enne nii laia riba. Ähmaselt kumas ka teine kaarejupp esimese vikerkaare kohal. Tunne oli nii väike. Suure ookeani keskel täpi tunne.
Test
Merelindude kohta niipalju, et just nendel päevadel tekkis ühel osal kadettidest kõrgendatud huvi nende vastu. Nimelt leiutati uus ajaveetmisvõimalus- kajakate laskmine nn kadade e ragulkadega. Kadade kumm lõigati gaasimaskidest ja laskemoonaks olid kättejuhtuvad mutrid ja muu selletaoline. Hiljem modifitseerus kajakate laskmine nende püüdmiseks õnge otsa kinnitatud kalatükkidega.
Pisut hiljem tekkis uus kirg- pussnugade valmistamine. Selleks kasutati karastatud terasest võimsaid saelehtesid, mis kujunesid lühikese ajaga defitsiitseks kaubaks. Kuulujutte räägiti ka kuskil fileerimismasinas kasutatavate eriti kvaliteetsete lõiketerade kohta, mida keegi olevat üritanud kätte saada…
Loe ja imesta, nagu romaanis “Kärbeste jumal”, kus peale lennuõnnetust poisikesed sattusid üksikule saarele ja segaseks läksid. Ega meil üksiku saare tundest asi eriti kaugel ei olnudki…
igavus sünnitab ideid…