15. juuli, 1996, kell 2339, esmaspäev
Mõte ketrab ainult selle ümber, et saaks koju. Omavahel vesteldes see juba põhiline jututeema. Pole enam midagi uut ja huvitavat. Omavahel on naginad järjest mürgisemad. Rainer ja Ivo ainult vaidlevad omavahel. Mina pidin peaaegu Ülariga kaklema hakkama. Daniga käib ka pidev nokkimine ja ironiseerimine. Aivar muutunud üha sõnaahtramaks.
Tiit pole kaotanud oma lõbusat olekut. Koristajat kirub vahel, see käivat halbade ilmade ajal ikka veel nende kajutist helistamas.
Tiit toppis kajuti telefonil kuuldetorusse vatti ja muud sodi, et midagi kuulda ei oleks. Kuid tuleb välja, et sellest pole eriti kasu. Eit rääkimise peal väljas, ega see teda ei huvitavatki, mis teisel pool räägitakse. Veel hullem – kuna helistaja hakkas kehvemini kuulma, siis arvas ta automaatselt, et teiselpool samuti ei kuulda ja ta keeras volüümi “juurde”. Kajuti lagi pidi sentimeeter tõusma, kui see jutumoor räägib.
Kuskilt olen ka nohu kaela saanud. Täna oli ka kurk veidi kare. Õhtupoole tõusis vist palavik, tundsin end kehvasti. Teised lõõpisid, et ma hakaku testamenti kirjutama. Tegelikult tundus see päris hea mõttena. Hakkab vist ära keerama…