Eesti vajab ühtset merepoliitikat (1992.a.)

Ligi aasta tagasi sattus minu kätte koopia ajalehe väljavõttest, kus kirjutati praamil “Hiiumaa” toimunud merepäevast. Aeg oli siis august 1992. Seda lugedes tekib küsimus, palju me oleme edasi liikunud sellest ajast? Et saaksite ka sellest võrdlusest osa, lisan artikli siia. Head lugemist ja mõtlemist! Eesti vajab ühtset merepoliitikat

Juuli keskel korraldas sihtkapital „Nõupäev“ merepäeva. Üritusel osalesid paljud omandi ja merega seotud riigiametkonnad ja –firmad, osaühingud, aktsiaseltsid, erakalurid, sadamad, vallavanemad, kaitseala- ja vetelpäästetöötajad, uurimisasutused, rannarahvas, mitu ülemnõukogu saadikut ja muidu mere pärast südant valutajad. Kõige kaugem külaline oli kapten Helmut Lelov Floridast. Kuigi osavõtjad pandi praamile „Hiiumaa“ ja öeldi, et enne maale ei saa kui merekontseptsioon valmis, jäi asi siiski pooleli. Liiga palju oli arvamusi ja ettepanekuid. Nüüd on need süstematiseeritud ja esitatakse ettepanekutena valitsusele.

Eesti merd on vaja käsitada kui töötavat ökosüsteemi, see eeldab merekadastri loomist. Merekontseptsiooni määrav märksõna on omand. Eesti meri vajab peremeest. Seda vajavad kauba- ja kalalaevad, sadamad ja majakad, mere- ja kalatööstus. Seadused peavad soodustama mereettevõtlust, eralaevakompaniide teket. Põllumajandusreformi seadus laienegu ka merele. Rahvusvaheliste skandaalide vältimiseks tuleb kiiresti lahendada laevasõidu ohutuse ja hüdrograafia probleem, saada see valdkond Vene mereväelt oma kätte. Me vajame eeskujulikku veeteede talitust.

„Tallinna Sadama“ suurprojektide kõrval ei tohi unustada väikesadamaid ja rannalaevandust. Paneme käima lihtriveod Narvast Pärnuni. Miks ei võiks väikesed ja ökonoomsed põlevkiviõliga sõitvad rannalaevad ühendada meid Läti, Leedu ja teiste Läänemeremaade sadamatega? See eeldab muide ka jäälõhkujate muretsemist. Praamid on aga maantee pikendus sellest johtuva suhtumisega, üleveo eest tasutagu riigikassast. Sadamaid maismaaveoga ühendavad firmad töötavad veel sotsialistliku malli järgi, aeglaselt ja kohmakalt. Nemadki vajavad värsket verd, uusi mõtteid. Miks peaks reisilaevandus riigi käes olema, ka siin võib olla alternatiivseid ettevõtluse vorme. Siit jõuame mereturismi arendamiseni, mis omakorda eeldab jahisadamate rajamist.

Merepäevadelt jäi meelde lihtne ja ometi keeruline küsimus: kas me tõesti ei suuda toidulauale leiva kõrvale silku panna? Jäägu minevikku suhtumine „riistad riigi, kala minu“. Piiritlemist ootab ookeani- ja rannapüügi otstarbekas suhe, turu-uuringute alusel saab prognoosida optimaalse tootmismahu ja kasumi, koostada projektid väliskapitali kaasamiseks. Valitsus leppigu kokku rahvusvahelised püügilimiidid ja toetagu kalandusprogrammi. Ei teeks paha ka kalurite maksusoodustustele mõelda.

Õppigem kapteniks! Praegu on 85% Eesti meremeestest mitte-eestlased, riiklikus kalalaevanduses on 6800 töötajast eestlasi alla 300. Järelkasv ei tule kiiresti, aga stiimulid on vaja küll kohe luua. Alustagem Tallinna merekoolist, toetagem Käsmu ja Kuressaare kooli taastamise mõtet.

Eesti ei saa hakkama ilma merejõududeta, mere- ja rannakaitseta. Need tuleb luua.

Ranniku ja saarte elu püsivust aitab tagada kompleksne sotsiaal-majanduslik uurimisprogramm. „Nõupäev“ soovitab selle koostamisel arvestada Soome Uusimaa lääni metoodikat.

Alustada võib seadustest. Missuguses ülemnõukogu lauasahtlis on toppama jäänud meremeeste seadus ja merekoodeks? Eesti meremajanduse ja mereelu juhtimine on killustatud. Kas poleks mõttekas luua mereministeerium? Kogu eeltoodu kiiremaks elluviimiseks on otstarbekas moodustada merekontseptsiooni komitee, kes töötaks välja komplekprogrammi. See saabki merekontseptsiooni aluseks.

Eesti on mereriik ja tema poliitika peab olema mereriigi poliitika.

„Nõupäeva“ nõukirja refereeris Tiit Tambi.
Rahva Hääl, 03.08.1992