Eesti Paraolümpiakomitee (EPK) soovib õlga alla panna uue ala, parapurjetamise arengule, olgugi et viimased 14 aastat on riigi toetus samal tasemel püsinud ja ka hasartmängumaksu nõukogult ei õnnestunud lõppenud aastal parapurjetamisele raha saada, vahendas BNS.
Et erivajadusega spordihuviliste mereleminekuvõimalusi parandada, saabub jaanuari alguses Eestis toimuvale Balti ümarlauale maailma purjetamisorganisatsiooni World Sailing parapurjetamise juht Massimo Dighe. EPK kutsel Eestit väisava Dighe sõnul on tema eesmärk 11. jaanuaril toimuval Balti ümarlaual edasi anda kogu vajalik teave, mida läheb tarvis paralümpia purjeprogrammiga Eestis alustamiseks.
“Purjetamine on ainulaadne ja tõenäoliselt ainus spordiala, kus nii terved kui ka puuetega inimesed saavad võistelda sama varustusega ja üldistel alustel,” ütles Dighe BNS-ile. “Purjetamine on segu füüsilisest ja vaimsest pingutusest, arendab kohanemisvõimet ja annab puuetega inimestele suurepärase rehabilitatsioonivõimaluse just algfaasis.”
“Puuetega inimesed väärivad selliseid tegevusi, mis enesekindlust ja oskusi juurde annavad ja purjetamine on väga hea kompleksne tegevus,” ütles Eesti parapurjetamise initsiaator ja Balti parapurjetamise ümarlaua korraldaja Külli Haav. “Purjetamine hõlmab nii meteoroloogiat kui ka füüsikat ja samas võistlevad parapurjetajad võrdselt tervete inimestega, sest meri, tuul ja loodusseadused on kõigile ühed ja samad. Selles mõttes on purjetamine väga universaalne ala, et elemendid on kõikide jaoks samad. Purjetamine on samuti hea rehabilitatsioon nii oskuste kui ka enesekindluse kasvatamiseks. Selles mõttes on väga tänuväärne, et Eesti Paralümpiakomitee ala juurutamiseks samme astub.”
“Eesti ühiskond on seisukohal, et kui leib on laual ja voodi nurgas, siis on puudega inimesel justkui kõik okei. Aga peab olema veel midagi, millega tegelda või mille nimel edasi pürgida,” selgitas Haav. “Praegu on paljud inimesed lihtsalt voodis või oma toas kinni, olgugi et neil oleks ühiskonnale anda küll ja veel. Kui vaadata, kui palju on purjetajaid Soomes ja Eestis kasvõi rahvastiku suhtarvuna, siis vahe on kohutavalt suur. Soomes on purjetamine sama tavaline nagu jalgrattasõit ehk siis igaüks on mingil moel purjetamist teinud. Aga Eestis tundub see kõik elitaarsena.”
Purjetamine on Haava sõnul Eestis justkui luksus, ent mõne väiksema, erivajadustega inimestele sobiliku jahi saaks osta juba alates 4000 eurost. Olümpiaklassi purjekad maksavad siiski kaks korda rohkem.
“Spordiga tegelemine on kallis – oluliselt kallim kui kodus ravimite peal olemine,” ütles Haav. “Eesti spordisüsteem seisabki suuresti spordiinimeste enda entusiasmil, aga see ei ole jätkusuutlik.”
“Lihtsaim viis alustada tõhusa ja stabiilse programmiga, on luua regioonideülene rahvustegrupp, mis jagaks omavahel varustust, teadmisi ja muudki toetust. Ilmselt on seejuures mõttekas kuulata ka mõne suurema riigi nõuandeid,” ütles Dighe. “Mu peamine sõnum ümarlaual on see, et pole midagi võimatut, kui me oleme valmis üksteist nõu ja jõuga aitama.”
“Parapurjetamine on suuremas osas maailmas arenenud, eriti Euroopas ja Põhja-Ameerikas,” rääkis Dighe. “Purjetamine on tõusev spordiala Aasias ja Okeaanias, kus seda toetavad Austraalia ja Uus-Meremaa. Aafrikas on olukord keerulisem, aga purjespordile aluse panemiseks oleme hakanud töötama rahvuslike alaliitude ja mittetulundusühingutega. Parapurjetamisega on seotud enam kui 70 riiki, ent neist kõik mitte päris püsivalt.”
Põhja-Itaaliast pärit Dighel on sünnitrauma ning pärast mitmete spordialadega katsetamist jäi ta 2005. aastal lõpuks purjetamise juurde pidama. Ta on võistelnud nii Itaalia kui ka rahvusvahelistel regattidel ja purjetanud aastal 2012 Londoni olümpial Sonar klassis Itaalia purjemeeskonnas. Ta on maailma katuseorganisatsiooni Para World Sailing juht, maailma parapurjetamise komitee liige kui ka seotud invaspordiga muude organisatsioonide kaudu.