The Tall Ships Races 2012 võistlusseeria viimane võidusõit A Coruñast Dublinisse oli 520 meremiili (nm) pikkune võistlus, mis viis meid soojast Hispaaniast otse põhja suunas, risti üle Biskaia lahe ja piki Atlandi ookeani serva Keldi merele ning lõpuks St. George´i kanalisse. Algse kava järgi pidi võidusõidu start antama 13.08.2012 kell 17.45 UTC umbes 10 nm kaugusel A Coruñast, ja Dublinisse, kuhu finišijoonest oli veel ca 100 nm, pidi laevastik jõudma hiljemalt 22.08.2012.
Ilmataadil olid aga täiesti teistsugused plaanid. Stardipäeva ennelõunal, mil me valmistusime minema purjeparaadile ja suunduma stardijoone poole, tuli sadamasse regati direktor, kes teavitas meid korraldajate otsusest lükata start ilmastikuolude tõttu edasi. Nimelt oli Atlandi ookeanilt tulemas massiivne tsüklon, mis sama päeva õhtuks kattis kogu Biskaia lahe tuule ja lainete mölluga tuues kaasa 8-pallise tormi (Beauforti skaalal). Algavast tormist olime me muidugi kõik juba teadlikud ja selle nimel eelmisel päeval jahti ette valmistanud, tormiklaariks teinud ja kõik korduvalt üle kontrollinud. Tegelikkuses oli seis aga selline, et torm 24 tunniga üle ei läinud ja tormi teine, kuid mitte nõrgem vaatus oli tulemas üle Biskaia lahe 16.08.2012. 
Vaevu tunnike pärast esimest teadet tuli ametlik info, et tugeva tormi tõttu lükatakse võistluse start 24 tundi edasi ja seejärel on stardijoon avatud 24 tunni jooksul alates 14.08.2012 kella 17.45 UTC kuni 15.08.2012 17.45 UTC, mil oli viimane võimalus startida. Analüüsinud erinevaid ilmaprognoose, millest tõsi küll ükski ei lubanud midagi meeldivat, otsustasime startida võimalikult hilja. See viivitus andis meile võimaluse veel veidi puhata ja linna peal paar tiiru teha.
Stardiakna avamise hetkel läksid merele A klassi suured purjelaevad, kelle rasked kered istuvad suhteliselt kindlalt vees. Koos laevadega otsustasid startida ka mõned suuremad moodsad jahid D klassist: Whitbread racer Tomidi Belgiast, Gigi Rootsist ja Asta Saksamaalt ning meie klassist lätlaste 17-meetrine ocean racer Spaniel. Meie suurim konkurent Dar Szczecina lahkus sadamast järgmise päeva varahommikul ning mõned tunnid enne meid startisid veel Amarant Poolast ja Antwerp Flyer Belgiast.
Meiega koos läksid merele St. Peterburist pärit Akela (Cetus nagu Tormilind ja Vesta) ja leedukate Lietuva (Conrad 54). Kogu Suurbritanniast pärit C ja D klassi laevastik loobus võistlusest ja jäi sadamasse passima. 
Meie sõit algas päikesepaiste ja keskmise pärituulega, aga kui olime jõudnud A Coruñast välja ning lahe kaitsvast varjust edasi stardijoone poole suundusime, hakkas kukal juba tuuleõhku tundma nagu Abrukal öeldakse. Esimesel õhtul purjetasime veel tormisilmas, kuid juba järgmise päeva varahommikul hakkasime tormi teist poolt tunda saama. Karmis taganttuules purjetades jälitasid meid suured lainemäed, mis jahi ahtrist tagasi vaadates vägagi kurjakuulutavad välja nägid. 
Lainete kõrgus küündis 7-8 meetrini ja kui laine murduma juhtus, kippus ta ahtripeeglit pidi üles ronima ja roolimehe jalgadeni tulema. 
Paar korda suhises laine ka kokpitti, mitte küll palju, aga väike sahmakas istumise alla ikka. Et selleks ajaks olime juba tormisilmast läbi jõudnud, siis kostitas taevas meid kõikide võimalike vihmadega, uduvihmast lauspadukani. Kui nüüd veel tuulest rääkida, siis seda ikka oli natuke, Beauforti skaala järgi 9 pallise tormi jagu. 48 tundi puhus tuul 41-47 sõlme, puhanguti küündis tuulekiirus kuni 59-60 sõlmeni. Kõige karmimatel hetkedel sõitsime ainult rehvitud genuaga (eespurjega), parematel tundidel oli üles tõmmatud ka pisikeseks rehvitud groot. Meie väikese St. Ivi kiirusrekord oli lainelt surfates 17,6 sõlme, kui purjetasime ainult rehvitud genuaga.
Võibolla ei tundu see esmapilgul just suure kiirusena (17,6 sõlme on 32,595 km/h), sest kuival maal sõidukitega liigeldes ületame seda kiirust pidevalt, aga surfata purjede all lainetel, mis küündivad 7-8 meetrini ja veeretavad jahti oma vahusel turjal, on tegelikult hoopis midagi muud. Ma hetkel ei oskagi võrdväärset situatsiooni kuival maal näiteks tuua. Pärast esimest ja ainust waypoint´i (teetähis võistlusdistantsil), kui Scilly saared tuli jätta paremasse poordi, hakkas meid üle Biskaia kihutanud torm maha vaikima ja tuule kiirus jäi juba alla 35 sõlme.
Taganttuules edasi sõites liikusime väga heas tempos ja olime oma suurimale konkurendile Dar Szczecinale järele jõudnud ning ajaarvestuses isegi mööda läinud. Umbes 50 miili enne finišit rauges tormi jõud lõplikult ja harjumatult nõrgas pärituules loksusime üle 10 tunni, liikudes edasi vaid 3-4 sõlmese kiirusega. Ja nagu tuulevaikusest vähe oleks, olime me jõudnud ka tõusu ja mõõna tekitatud hoovuste alale, mis veelgi meie edenemist takistasid. Tormile ja sellele järgnenud tuulevaikusele vaatamata jõudsime me 18.08.2012 kell 19.24.27 UTC finišisse. Meeskond oli üle kolme ööpäeva ränka vaeva näinud, purjetanud avamerel läbi väga karmi tormi, andnud endast parima trotsides tuult, vihma, lainetust, merehaigust ja väsimust. Vastutasuks oma pingutuse eest oleme me oma võistlusklassis teisel kohal.
St. Iv-i meeskonnale jääb teadmine, et nad on avamere võidusõidul kogenud tormi, mida enamus inimesi ei suuda isegi ette kujutada, ja saanud selles tormis ühtse meeskonnana tegutsedes iseenda ning kõikide töödega väga hästi hakkama. Siinkohal kiidusõnad St. Ivile, kes vankumatult seisis vastu tormi kapriisidele, ja kapten Margusele ning tema abile Linda Mariele, kes vaheldumisi 4 tunni kaupa roolis olles jahti kindlakäeliselt kursil hoidsid.
Pärast finišit jäi Dublinini purjetada ligikaudu 100 nm. Esimesel finišijärgsel ööl olime tuulevaikuses, liikusime vaid mõned miilid tunnis, aga otsustasime siiski teraspurjeid mitte heisata. Purjetasime terve öö nautides vaikust, peegelsiledat merd ja lummavat tähistaevast. Taas mängisid meie ümber delfiinid. 
Kuna merehaigus oli juba kaugele seljataha jäänud, tundsid kõik meeskonnaliikmed ennast hästi ega saanud sugugi isupuuduse üle kurta. Hommikul võttis meiega raadio teel ühendust Akela, kellel olid tormiga tekkinud mootoriprobleemid ning kapten Margus otsustas võtta Akela sappa ja aidata neid Dublini poole.
Pool päeva kulus pukseerides, kuid tänu natuke tõusnud tuulele heiskasime purjed ja jätkasime Akelaga kõrvuti purjetades teekonda Dublini poole. Meie 20 aastasel Volvo Penta mootoril ei ole lihtne liigutada 2 jahti ja puhkus kulus talle marjaks ära. Enne sissesõitu Dublinisse võtsime Akela taas sleppi ja manööverdasime ilusti Poolbeg marina kai äärde Dublini äärelinnas.
Merefestivali alguseni jäänud paari päeva kasutame jahi kuivatamiseks ja puhastamiseks ning väljateenitud puhkuseks.
