EMSA aseesimees Jüri Lember kutsub oma pöördumises üles merenduse taaselustamise jaoks sõlmima erakondadeülest kokkulepet.
———————————————
On väga hea ja kiiduväärt, et MKMis on tõsiselt ette võetud kaubalaevade Eesti lipu alla toomise temaatika, mis on sisuliselt ka võtmetegur kogu merendusklastri elluäratamisel ja jätkusuutlikkuse tagamisel. Ministeerium on lubanud merenduspoliitika arengukava aprillikuu jooksul klaariks puhuda ning valitsusasutustesse ringlema saata.
Samas ei tohiks me kõik üheskoos lasta käest Riigikogu juhatuse lubadust tuua merenduse teema riiklikult olulise küsimusena nn. suurde saali 2010.a. esimesel poolaastal.
Ja ma väga loodan, et see teema on riigi ja rahvuse tuleviku kontekstis sedavõrd oluline aruteluobjekt, et äkki suudaksime üle saada poliitilise koalitsiooni ja opositsiooni ehk tegelikult erakondade poliitilistest ambitsioonidest ning missioonitunde järelejäänud raasukestest ajendatuna lõpuks üheskoos istuda ühte paati, millega taas merele ja Eestimaale rikkust koguma minna.
Olles osalenud kõigil Rannarahva Koja üritustel, sisuliselt meie merenduse viimases kantsis Viimsi Rannarahva Muuseumis, julgen väita, et aega juba ammu enam ei ole, et päästa meie merendus hääbumisest. Liialt palju on sisuliselt rannikul ja mere rikkuselaeka kõrval elavaid eestimaalasi, kes igapäevaselt seisavad seljaga mere poole. Võib vaid koguda ajaloolist pärandit, edasiminekuks on ressursid olematud. Pean ennekõike silmas rannakülasid, kus meie merenduse juured.
Juunikuine ajahorisont merenduse arengukava mingigi versiooni sünniks MKM-s on liialt hiline, et teema riiklikult olulise küsimusena kogu Riigikogu ette viia.
Ja ilma MKMi poolse dokumendita Riigikogu majanduskomisjon seda eeldatavasti ette ei võta.
Minu arvamus ja ettepanek on, et sedavõrd põhjapanevat dokumenti nagu kogu meie merenduse arengukava, me juuniks kvaliteetselt valmis ei saa ning Riigikogus tuleb suures saalis teema ette võtta varem ilma selleta. Arutelu peaks keskenduma olulisematele kitsaskohtadele, mis teada on ning mis kindlasti ei ole tekkinud ühe või kahe valitsuse võimuloleku ajal, vaid kogu taasiseseisvumise perioodi jooksul. Ja otsima ei peaks me mitte süüdlasi, vaid lahendusi, kuidas tänaseks kujunenud seisust parimal võimalikul viisil edasi minna.
Lugupeetud daamid ja härrad, mis Teie arvate ja millised on ettepanekud?