Paapua New Guinea

Täna õhtul vaadatud “Pealtnägija” viis mind 5 aastat tagasi minevikku.

Filmikatkendid kannibalismist Uus-Guineas tuletasid meelde lühikest aega, mis sai veedetud Port Moresby’s. Port Moresby on ligi 300.000 elanikuga Uus-Guinea pealinn, mis asub Papua lahe ääres, saare lõunaosas.

Papua New Guinea

Paapua New Guinea on tuntud kulla- ja vasekaevanduste poolest. Ka meie kaup koosnes raskest tehnikast kullakaevanduste jaoks.

cargo

Enne Paapuasse jõudmist juba liikusid hoiatavad jutud kannibalismist Paapua Uus Guineal. See pidi olema viimased teadaolevaid riike maailmas, kus kusagil sügavas dzunglis harrastatakse “human BBQ’d”. Kindlasti huvitav lugu kuulata noortel meremeestel. Sai siis kaptenile lubatud, et oma nina välja eriti ei topi ja sadamast ei välju. Esimesel õhtul sai juba jalgrattad “vihaseks” aetud hollandlasest praktikandiga (pildid vasakul) ning õhtul pimedas linna peale vurama mindud. Kuna meil puudusid valgustavad vahendid ratastel, siis sai nii mõnestki ootamatust august läbi sõidetud. Kuna väljas valitses pimedus, siis jäid alguses meil paljud asjad nägemata.

Genova

Ühel hetkel märkasime välkuvaid valgeid hambaid puude all. Oh ei, saite valesti aru… Me ei arvanud isegi, et need on kannibalid, kuid nende tegevus tekitas meis ärevust. Järsku hakkas kari välkuvaid hambaid meile lähenema ähvardava kiirusega. Siis saime aru, et need tumedanahalised pätid jooksevad meie poole. Ei jäänud me ootama, mida meiega kavatsetakse peale hakata. Vaevalt oli tegu sõbraliku kontakti loomisega.

Kuna linn oli meie jaoks tundmatu, siis hoidsime eelmale väiksematest tänavatest ja püüdsime mööda suuremat teed jõuda mingi tsivilisatsioonini. Meie teele sattus suursugune ja tuledes Crowne Plaza hotell. 9-kordne hotell suisa torkas silma sellise rajoonis, vähemalt öises pimeduses ning meile tundus see oaasina.

Hüppasime sisse ning puhkasime jalga suures fuajees. Harjumuslikult eeldasin, et hotellis on internet vabalt saadaval. Administraatorilt sain vastuseks, et internet on küll saadaval, kuid ainult ülemistel korrustel. Ega’s midagi – astusime lifti. Kuid mis ei liikunud, oli lift. Ükski nupp ei funktsioneerinud. Põhjus lihtne. Meiesugused kottpüksid ei saagi seal sõita, kuna meil pole hotellis tuba, mille võtmega sai aktiveerida lifti. Ja kui ma õigesti mäletan, siis sai seal liftis sõita ainult sellele korrusele, millisel asus sinu tuba.

Mõne aja pärast otsustasime tagasi laeva sõita. Seekord läbisime vahemaa viperusteta. Sellega sõiduga kadus meil mõneks ajaks isu linnas õhtupimeduses seigelda. Mõne päeva pärast läksime jälle ratastega välja. Seekordseks eesmärgiks oli mõni suveniir kaasa osta. Huvitavad vestlused arenesid kohalikega tänavatel ja poodides. Mõni suveniir sai ka kaasa ostetud.

Kila Salak, keda kutsutakse ka “reaalaja Lara Croftiks”, reisis oma 24. eluaastal üksinda läbi Paapua Uus Guinea. Tänaseks päevaks on ta teinud selliseid “matkasid” juba igal kontingendil. Miks ta seda tegi ja mida ta nägi, seda loe ise.

3 thoughts to “Paapua New Guinea”

  1. Mnjaa… Maailm on väike.
    Aga mina mõtlen, et sul võis siis elu olla rohkemgi juuksekarva otsas, kui FC-l 10 aastat tagasi :) Ja enam mind ei panegi imestama, miks meremeestel elukindlustust sõlmides on riskikoefitsent laes :)

    Aga väga hea lugu! On sul veel selliseid?

  2. Meremeestel, kes on reisinud Aafrikas, Lõuna-Ameerika, Aasias jms. kohtades, ei lõpe kunagi lood otsa. Tegelikult hirmu sellel hetkel polnudki. Adrenaliin pulbitses ja mingi muje oli suul, kui pedaale väntasime ja eest ära põgenesime.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.