Fr.C82: Taani väinades tagasi

04. august, 1996, kell 2349, pühapäev

Täna oli senise suve ilusaim päev. Isegi kahju, et otsa saab. See-eest jääb kauaks meelde.

Tegin silmad lahti juba kell 6 hommikul. Siis tuli mul’ meelde, et öösel tuli kellasid keerata ja otsustasin ajaga kaasas käia. Hommikusöögi ajal rääkis laevatranslatsiooni kaudu vanemtüürimees uudiseid, mis lähipäevadel toimuma hakkab. Hommikusöögiks oli keedetud vorst!

Peale hommikusööki toimkonnas. Lausa venisin kambüüsi. Aga läks lihtsalt. Ülemise korruse kambüüsis pesin paar klaasi ja läksin alumisse tööd juurde saama. Aga siis kokk ütles, et olen lõunani vaba.

Kuna muu kajutiseltskond magas, siis läksin kopteritekile päikest võtma, ilm oli fantastiliselt ilusaks muutunud. Kuigi pilved näitasid päikest oma suva järgi, kümne minuti kaupa. Särk selga, särk seljast, särk selga jne. Võtsin ka Smuuli raamatu kaasa, püüdsin lugeda muhulaste juhtumistest, aga nii jama tekst, et jääb vist enne kojujõudmist lugemata.

Enne lõunat hakkas maariba paistma, mingi poolsaare ots paistis, kaardi järgi tegin kindlaks, et Grena. Lõunaks peitus päike lõplikult pilvede taha ja läksin kambüüsi nõudepesija assistendiks.

Peale lõunat läks taevas selgeks ja kopteritekk täitus päevitajatest. Olemine läks mõnusaks. Päike siras, meri sätendas. Järjest rohkem ja rohkem laevu möödus. Oli kaubalaevu, tankereid, puksiire ja sõjalaevu. Meist panid kõik mööda, vastu tulid mõned reisi- ja kruiisilaevad. Purjejahte oli palju, rannik lausa valendas nendest. Lugesime laevateid tähistavaid toodreid ja poisid. Siis juba paistis mõlemal pool kallast Taani rannik – sisenesime Great Belti. Merevesi paistis selge, vees hulpisid tohutud millimallikate kolooniad. Tuul pöördus lõunasse ja läks soojaks. Peale päevitamise sai ka kaarte mängitud ja niisama ringi loivatud. Olemine oli mõnus. Suigutav. Üksvahe ma jäingi kõhuli olles päikest võttes unele. Vist pool tundi magasin. Ärkasin kohkunult, aga keegi vist ei märganud, et “ära olin”. Enamus tekilviibijatest oli reelingu äärde kogunenud ja vaatasid, kuidas üks laev meist lähedalt mööda trügis. Ajasin ka jalad alla ja tundsin kohe, et päike oli seljale liiga teinud.

Laevu möödus järjest rohkem ja rohkem. Üks tanker – Regina Oldendorf – tõmbas meist vist vaid paari kaabeltau kauguselt mööda. Taani parvlaevad ja katamaraanid lõikasid laevateed, otsides parajat momenti, et teistele mitte jalgu jääda.

Ootusärevus. Oodati silda.

Jälgisime ka, kuidas üks vastutulev tanker ja pisike purjepaat kemplesid. Algul tundus, et purjepaat tahtis tankerist ahtri kaudu mööduda, aga peale pauti võttis kursi tankeri nina eest läbi. Reeglite järgi peab käigus olev laev purjekale teed andma ja tanker võttis manöövri ette. Keeras järsku paremasse poordi. Tundus, et tervelt 90 kraadi keeras. Möödusid teineteisest õnnelikult, tanker taastas sama järsku kursi ja tema sõidulainetes purjekas kõikus päris tugevasti.

Õhtuooteks pidin taas nõusid pesema minema. Anti mingit sodi – kohupiima ja manna vorm kisseliga. Kus on kokkadel alles fantaasiat! Eriti mitte keegi ei söönud. Läksid vaid saiad võiga, nagu tavaliselt.

Peale õhtuoodet toimus mehaanika praktikantidel koosolek, kus nende juhendaja Tiit Valgma luges ettekande, mis kooli läheb. Ta võttis kogu praktikaaja kokku, tõi välja head ja vead. Nurisemiseks paistis palju põhjust olevat. Elamistingimuste kohta palju kriitikat, toitlustamise kaootilisuse ja õppematerjalide vähesuse kohta raporteeris üsna karmilt. Samuti tauniti kontakti vähesust Merehariduskeskuse ja selle praktikaosakonnaga. Mitte ühtegi kontakti ega materjale ega küsimusi. Tõepoolest takkajärgi on selline tunne, nagu oleks meid kuhugi silma alt ära sokutatud ja edasi ei huvitanud kedagi. Koosolek venis pikaks. Räägiti ka töötasudest, kojusaabumisest, puhkustest. Puhkuse kohta see uudis, et septembri keskpaigani võime puhata enne kui kooli tagasi. Tea, kas see ka tõsi on? Muidu oli asjalik kogunemine.

Enne õhtusööki sain taas kopteritekile, seal vedeles taas nahakärsatajaid. Kaldad veelgi lähemal (paremal Fünen, vasakul Seeland), mitmeid tuulegeneraatoreid oli näha. Kajakad juba kodusemad, mööduvate laevade hulk järjest kasvas. Kaugel silmapiiril hakkas häguselt paistma suur sild, alguses vaid kaks kandekonstruktsiooni oli näha. Õhtul vahtisime ainiti silda. Ehitusmehed väiksed kui sipelgad, valged kiivrid olid peas, aimata vaid. Täpselt kell 1913 olime silla all. Meie kohal olevad töömehed lehvitasid meile.

Kambüüsis üürgas mingi Taani raadiokanal. Kuulsin sealt Maarja-Liis Ilusa ja Ivo Linna laulu “Kaelakee hääl”. Esimesed salmid eestikeelsed, viimased ingliskeelsed. Vaada vaada, nii murtaksegi lääne ringhäälingusse.

pikajuukselised

04.08.2006: Pildile mahtunud tulevase Mereblogi seltskond.

Silla lähedal tegime fotosid. Ilusad pildid peaks tulema.

Enne õhtusööki ma taas kambüüsitoimkonda nõusid pesema. Õnneks oli see viimane kord.

Peale üheksat lonkisin Ülari ja Tiiduga mööda laeva ringi. Ilm oli soe, ei olnud tahtmist tekilt ära minna ja “katakombidesse” pugeda. Vööris vaatasime üsna kaua ette merele. Päike hakkas loojuma, taevas tõmbas juba punase loori üll. Kaldast sai vaid must siluett. Ülar pildistas päikseloojangut, kus mingi laeva siluett veepinnale langeval päiksejoonel. Meri oli üsna sile juba. Paremas poordis oli lõpuks kogu taevas ja meri punane. Nautisime hetke. Vaikuses. Vaid laeva südame tuksumist oli tajuda.

Rääkisime tänasest koosolekust ja praktikast. Mõtlesime, et vaatamata kõigele oleme mere ära katsuda saanud ja hea praktika lisaks (pole millegagi ju võrrelda, ju siis on hea). Kaugsõit, sildumisi tohutult (neist laevadega ligi 30), päris jungaseisuses me polnudki ja aksepteeriti piisavalt. Saime sillavahti, roolipraktikat, pootsmani õpetusi (kui palju-vähe neid ka oli), tekitööd mitmesugust ja trümmides rassimist. Täitsime aruannet, materjale lappasime läbi palju (kuigi enamus venekeelsed), arvestus ja eksam antud ja kambüüsis kah junganorm täidetud. Vabasid päevi oli samuti piisavalt. Sadamaid oli vaid vähe, aga tõdesime, mis seal ikka olnuks teha, kui raha ei olnud.

Vööris seistes ja mereõhku hingates mõtlesime, et küllap tulevikus meenutame seda aega nostalgiaga. Ülar ütles: “Selle praktika kohta midagi halba öelda ei olegi, aga… korrata seda ei tahaks…” Muigasime paljutähendavalt.

Päike oli vahepeal loojunud, jalutasime veel hämaruseski ringi, turnisime kopteriteki kangil. Õhtu haruldaselt-suviselt soe.

Umbsesse kajutisse ei tahtnud minna, muu rahvas vaatas videot, järjekordselt – sajandat korda “šuriku seiklusi”. Ahtri reelingu ääres seisin üksi pea tund aega. Niikaua kui kottpimedaks muutus. Siis hakkasid kalda- ja laevatuled ning majakad paistma ja kaldatulede meri oli vaatamist väärt. Vastu tuli tuledesäras reisilaev, pidu vist taevani. Laeva ahtri lähedalt lõikas kurssi kaks parvlaeva, ähmased siluetid aimatavad, päris hea vaade oli, kuidas need teineteisest möödusid ja tuled vahepeal “sassi läksid”. Kaugusest paistsid veel suure silla tuled, silda raamistades ja ümbrusesse kumades. Oleks binokkel veel käepärast olnud, oleks “lössivajunud” M-tähte näinud.

Lõpuks oli päris pime, aga kuu hakkas kerkima. Peaaegu täiskuu. Kambüüsiraadiost kostis vaikselt muusikat läbi illuminaatori. Mingi “killing me softly” sõnad olid refräänis. Esimest korda kuulsin seda lugu. Feeling oli päris hea. Tundub, et sellise õhtu pärast saigi see reis ette võetud. Oli nii palju ilusaid hetki, et unustad kõik halva, mis oli enne.

Enne kajutissetulekut põikasin messist läbi, kus vaadati olümpiamängude lõpetamist. Ilutulestiku nägin ära.
Meeskonna juuksur on kadunud Päike paistab ja ilm on ilus! Õhtul sai päikseloojangut vaadatud

Mairold

meremees ja sulesepp

One thought to “Fr.C82: Taani väinades tagasi”

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.