11. juuli, 1996, kell 2243, neljapäev
Täna olin sillas vahis, järjekorra järgi olin vahis 8-12. Vähemalt ei pidanud vanemtüüriga koos sillas olema. Ta nägu on läinud järjest mornimaks ja süngemaks. Näpud ketravad palvehelmeid üha kiiremini ja närvilisemalt.
Madrused joovad. Eduard püüab neid tööga tegevuses hoida, pootsman jälle mitmendat päeva kadunud. Jälle deliiriumis. Ju seda viinakraami ikka nii palju järel on, et jagub. Kalalaevu käib ju vähe, kõike ei saagi maha müüa, enne tuleb müüjal janu.
Täna sai kuu aega sellest, kui siia ookeani püügirajooni tulime. Võrreldes siin traalivate kalalaevadega on see muidugi köömes. Mõned traalerid on pea aasta lagedal veel olnud. Fryderyk Chopin ja teised baaslaevad varustavad neid kütuse ja moonaga. Saab olla küll. Meeskonnad vahetuvad ka Fryderyk Chopini kaudu, kuigi paljud juba üle poole aasta traaleritel töötanud. Karm. Töötavad selleks, et raha maha juua. Sest pikka aega kuiva suuga janutades ostad pudelit nähes seda ükskõik mis hinnaga. Ja miski pole parem kui see, mida oled pikka aega ihaldanud.
Kõigest on puudus. Ka heast tujust. Pigem tülpimus, tüdimus, apaatsus. Siinsest toidust on südamest kõrini. Tunneme puudust vitamiinidest, magusast, korralikust saunast ja jahedast õllest. Juuksurist tunnen ka puudust.
KUID lootus on ikka alles. Lootus, et varsti läheme SIIT ära.