04. juuli, 1996, kell 2125, neljapäev
Täna see juhtus, millest juba mõnda aega on heietatud. Revolutsioon. Sellest päevast, kui võitsin 400 tikku, sain ka Black Jackis diileri õiguse. Ja mul hakkas üha vedama. Nagu esimese miljoni teeninud ärimehel, kellel järgmiste kokkuajamine lihtsam. Mängus olevast 1150st tikust hakkas enamus mu kätte koonduma. Täna sain isegi Dani koorimisega hakkama ja olin kõige “rikkam”. Kusjuurest kuuest mängijast meil kahel oli rõhuv enamus tikkudest, minul umbes 674 tikku, Danil 400 ümber… Ülejäänutel riismed. “Vaestel” polnud jõudu panuste panemiseks, mul ja Danil polnud ka enam kedagi koorida, teineteisega konkureerimine liiga riskantne… Meil tekkis nagu kartell. Ülaril polnud üldse midagi ja lõpetas mängu. Ivo laenupank läks pankrotti ja Dan hakkas sellega teenima, aga nüüd olid teised paljaks tehtud.
Eks see tekitas rahulolematust. Rahutused, meeleavaldused, mäss… Ja minul ja Danil hakkas ka oma tikuhunniku otsas igav. Motivatsioonipuudus kõigil.
Ja nii see revolutsioon toimus: “rikaste” vara natsionaliseeriti ja jagati võrdselt ära. Õnneks Dan ja mina saime ka võrdse osa, ei represseeritud ja ei saadetud kuhugi kaugele. Läksime üle, mis meil muud üle jäi. Nüüd mul õnnetukesel taas vaid 150 tikku ja meenutan häid “uusrikka” ja “tõusiku” aegu.
Selle tikumaaniaga saame väikse majanduspraktika. Esimene miljon, varade koondumine rikastele, inflatsioon, kihistumine, laenud, koormavad protsendid, kartellid ja salakokkulepped… Terve kompott.
Hommikupoole oli 4-8 koos Eduardiga sillas vahis. Igav. Vaikus. Triivime. Ootame. Meie grupil algas taas trümmitöögraafik, aga mida ei ole, see on töö ja kalalaevad.